Boti rolluralli ja 3,5 km vett jalge all, Lääne-Timor

Valdis ikka:

18-21.11.2009
Laeval, teel Kupangi, tuli kellegil mõte, et mida halli me seal ööbime, hoiame 1 päeva kokku ja paneme kohe saabudes Timori sisemaale, Soe'sse (spordilaager, eks). Sadamast ei läinudki taksoga hotelli otsima, vaid joonelt Lavalon I-baari, vana sõbra Edwiniga nõu pidama.
Nõupidamised on selle poolest toredad asjad, et suurest rääkimisest hakkab kurk kuivama, ravimeiks sai antud juhul siis hulga värskeid mangosheike, õllesid ja gintoonikuid.

Siin toimus ka üks erakordne kohtumine. Väsinud T-särgis penskarist soomlane vandus perkaleid, et selles karupees naapureita virosta saatavilla. Aga mitte see pole tähtis- vana oli 6-ndat aastat ümbermaailmareisil ... väikesel ühemehe purjejahil, mis tema enda sõnul on nii vana, et see kogu reisi vältel rohkem aega vees või kuivale tõstetuna remondis kuivanud, kui seilata saanud. Uus-Meremaal näiteks elas ta poolsunnitult 22 kuud, tuli jahti remontida ja eks ringi ka vaja kolada.
Mees samuti low budget reisil, nagu meiegi, oli ankrus siisnsamas baari taga, sadamas parkimine läheb kalliks.
Koju ei plaani enne 2 aastat jõuda. Pole ka veel otsustanud, kas tõmmata ring ümber Aafrika või panna otse.Mina läheks ümber, usun nii teebki.
Vana mees, ega tal kiiret kuskile polevat- naise juurde igastahes kindlasti mitte. Proua käib tal ise sadamates aeg ajalt vastas, järgmine kohtumine tulevat ehk paari kuu pärast Bankokis.
Kas Anju või Lea küsis, miks sa naist kaasa ei võtnud. Kus vana hakkas naerma ja kätega vehkima, minge nüüd, ei sihukest lollust teha tohi, hakka veel vanast peast lahutama. Ja ega ta mahukski , see nii väike jaht, 1 koi vaid sees. Õnneks.
Vana lubas oma ümbermaailmareisist raamatu kirjutada, jälgige siis. Autoriks Matti Lappalainen. Ja tervitused Mattilt Vambo Käerile Dominiiklaste kloostrist.

Nõupidamise otsus oli ühehäälne- bussijaama ja liinibussiga saare keskele, Soe'sse. Tehtud, mõeldud. Public taxi e bemoga bussijaama.
Viskasime kodinad bussi, öeldi et kohe läheb. Noh, selge, nagu ikka Aasias, kui buss kohe tuleb, läheb, siis heal juhul tunni jooksul. Kui varsti peaks minema, siis on lootust täna liikuma saada. Igastahes seoti juba padajanni katusele- nagu igal pool seni nähtud, on nii kutsikatel kui ka liinibussidel alati ka cargo funktsioon täita.

Oebobo bussiterminal on muuseas ka see nimetamisväärne paik maamuna peal, kus ma esmakordselt elus koeraliha sõin. Ausalt.
Näitasin näpuga vaagnatele ja peremees seletas, mis mögin kus on. Ühes oli "doog miit". Misasja?! Wilddog? Forestdog? "No, normal dog, city dog". Tohohh krt????? No ei saa ju proovimata jätta, loomake juba niikui nii potist läbi käinud, päästa ma teda sealt enam ei saa. Lea loobus, aga Teder ja Anju jõudsid juba enne mingi teise söökla valida, jäid kuhugi ettepoole kala sööma.
Vahur, kes nüüd toiduvaliku osas "NII igav" oli?
Ja tee või tina, tuleb tunnistada, et vaid mõned oma naise, ämma ja ema tehtud jõuluseapraed on olnud maitsvamad, kui selle Kupangi koera(kese) liha (rahu tema hingele)! Kokakunstilgi võib siin muidugi süüd olla, kuid laisk oli see kokk küll olnud, lihatükkidel olid kohati mõned karvad küljes ...  pisiasi selle maitse juures.
Et siis, kui keegi tahab ka maitsta, siis vaadake Oebobo bussiterminali servas mitmed warungid, ühes neist. Küsige julgelt.

Soe'sse jõudsime pimedas, pole just parim positsioon öömaja otsinguiks.See, mille ees bussijuht peatus, oli täis. Info valgetest turistidest levis hetkega ja kohe ilmusid välja motomehed ja 1 pikap ning pakkusid küüti.
Lehmakauplemine päädis nii, et Anju ja Lea said kumbki omale ühe ojecipoisi ja meie Inseneriga ronisime pikapi kasti juukseid tuules lehvitama. Viimane küll võimalik vaid Inseneril.
Tuttav jama, turiste pole kuskil näha, aga LP-st valitud odavamad öömajad järjest fullfullfull. Pagana kohalikud, olge rohkem lastega kodus!  ;o)   Ralli pimedas linnas lõppes siiski edukalt, lõpuks joppas- ojecipoisid (mototakso) võtsid initsiatiivi ja leidsid meile odava ja sobiliku hotelli. Oli teine suur nagu väike kaubamaja ja meenutas mulle nõukaaegseid Kesk-Aasia vabariikide pealinnade gostiinitsaid.
Hommikul avastasime peldiku kopslemisbasseinist (kes alustas lugemist mitte algusest, siis see on tünn või veekast peldik/dushiruumis, kust võtad kopsikuga vett perse pesemiseks või dushitamiseks) pisikesed ja peenikesed mustad vingerdavad ussikesed. Loodetavasti olid need ikka seda tõugu, mis inimeste kehaavauste kaudu sisenenult sinusse oma pesa teevad ja varsti koorunud vastsetele saab sinust sahver, mida seestpoolt tühjaks sööma hakatakse.

Hommikul rentisime pärast läbirääkimismaratoni ojecipoistega 2 rollut, 80K/tk. Kallim, kui harjunud olime.
Sihtpunktiks jõuda läbi mägismaa Timori lõunarannikule, väisates teel muuhulgas ka Boti küla, mis kuulus oma imelise ümbitseva maastiku, keskmaa mägedega, oma sajanditevanuste traditsionaalse külarhitektuuri, elukorralduse ja kommete poolest. Tänu Boti oma "kuningale" (Raja) ja tema truudusele iidsetele traditsioonidele pole misjonärid ja klassikalised religioonid suutnud sealkandis kanda kinnitada. Rahva lemmik on nüüd küll juba mõne aasta botilaste oma paradiisis, kuid tema üritus elab tema naise- kuninganna, kuningapoja ja kuningatütre toel edasi.

Soe'st võtsime suuna põneva nimega kohta, Niki Niki. Esialgu asfalt, lust ja rõõm kimada. Kõigil ristmikel teeme järjest joogi, mango ja teeküsimispeatuseid.
Siin seal kadreerimispausid, traditsioonilised ajaloolised elamud neil siin kohe eriti fotogeenilised. Sellistes primitiivsetes onnides on siinsed rahvad elanud sajandeid, kuid nüüd Indoneesia valitsus otsustas, et lõpp sellel viletsal ja inimvääritul elul. Kohustati inimesi ehitama endale kaasaegsed, laudadest seintega korralikud majad, veel parem, kui lausa kivist ja plekkkatusega. 
Käsk on vanem, kui meie, rahvas ehitas uued majad, kuid seda vanade elamute ette ja ... elas nende taga edasi oma vanades heades rohuonnides, sest need olevat tervislikumad, hingavad paremini, lapsed ei haigestuvat nii palju.

Ühte sellisesse ronisime pererahva loal ka sisse. Keskel lõkkease, nagu danidelgi Paapuas, kuid serva ja maa vahel õhuvahe. Sees roovitis pigitunud nagu meie suitsusaunas. Parsi peal kuivavad maisitõlvikud, mingid maltsad jne.
Astume mitmesse õue sisse, pererahvas särab võimalusest võõraid inimesi näha ja vastu võtta. Tõeliselt huvitav on nende igapäevasesse elu sisse minna, vaadata, kuidas nad elavad, mida teevad, et ära elada. Ühes mäenõlvale jääva elamise juures kaevas noorperemees kaevu. Nii meetrine auk maa sees, katus peal ja redel kaob musta sügavusse, põhja näha polnud, kivike kukkus ikka mitu sekundit. Redeliks oli bambuslatt, millele klotsid bambusnööriga külge seotud. Poiss kaevas all kirka ja kühvliga, naine ja ema tõmbasid nööriga kivi- ja mullaämbri üles. Sügavust võis olla hetkel 15-20 m jagu ja millal ta veeni jõuab...? Jõudu ja vaimukindlust talle.

Arvatavasti seetõttu, et Boti kandis on vaid halvad ja väga halvad lahtise kruusaga mägiteed, ei näinud me seal ühtegi turisti. Tee lookles mööda kuiva, kaunist ja müstilist mägismaastikku üles alla, üles alla, mööda mäeharju, järsud laskumised, sama järsud tõusud. Kord kitsas, kord lausa jalgrada, kord sügavate rööbastega või paksu lahtise kruusakihiga, kuhu meie rollud tõusudel kinni jäid. Nuta või naera, aga naised pidid mitmeid tõuse jala võtma, kahekesi üles ei saa. Mina ei nutnud, ma sain Inseneriga äksõnit. Aeg ajalt pidime siiski ka ise rollut kõrvalt mäest üles trügima. Tõelise Pariis-Dakar ralli Soe-Boti mitte kehvem, vaid lühem variant.
Krt, ma kärsatasin ratast valelt poolt üles lükates oma sääre vastu tulikuuma sumbutajat ära. Hea seaprae lõhna tuli. Kuni reisi lõpuni käisin kinnikasvamast keelduva haavaga ringi. Õnneks sai aega ajalt soolase mereveega desinfitseerida.

Mingil ristmikul sõitsime üllatus-üllatus, politsei teesulule sülle. Keset karu peed, keda püüda? Loomulikult polnud minul peale rollu enda dokum-de muud halligi ette näidata, ei juhilube ega ka isikutunnistust. Aga juba kontrollitud trikk- oled löödult üllatunud, siis kurb lõust ette manada, tunnistad, et oled tõesti kaamel ja ausa mehena naeratades, lubad järgmine kord hea poiss olla. Töötas.
Muuseas liikluspolitseinikud on siin enamasti tõelised chipandeilsid. Naistel näod reetsid, et mingi plõks käis neil kuskil seespool- vaaau, vat ö mään!

Kaugetes kolkakülades jooksevad päris pisikesed lapsed meie peatudes hirmunult kisades peitu. Suuremad jooksevad ikka vaatama, aga keegi ei karju gula-gula või mani-mani. Rahvas on ülisõbralik ja lahke. Kõik lehvitavad ja naeratavad, kui mööda sõidame. Siin on valge inimene palju suurem vaatamisväärsus, kui Paapuas, Baliemi oru äsjakäidud osas.

Et offroad rallietapp, võiks ehk nii nimetada seda Boti kandi mägist lõiku, venis oodatust pikemaks, siis oli selge, et me mere äärde ei jõua ja hakkasime läbi külateede ristmike ämblikuvõrgu otsima tagasiteed Soe'sse. Ühel ristmikul ostsin mingi roosa joogi, mis osutus siirupisarnaseks E-ainete kontsentraadiks ja mille joodavaks lahjendatud lahus keeras ISEGI MINU soolestiku natukeseks ajaks lurriks. Hea, et sõbrad seda ei joonud, nad oleks tulnud muidu reisi lõpuni hospitaliseerida.

Tagasiteel saime vist isegi veidi vihma, see haihtus maapinnalt hetkega, nii krdi kõrb oli. Lõunat sõime seekord seekord ühes teeäärses ERITI toores warungis. Õlut siin warungites ei müüda, kuid müügiputkadest saab janune teeline ikka häda kustutada. Kuid ära looda leida külma!
Soesse jõudnult kotid selga ja teeäärde bussi ootama, neid pidi käima kuni hilja õhtuni, et Kupangi sõita. Minutit 10 ja meid korjas üles mingi tsartersõitu tegev erabussike, kes tahtis küll topelt, kuid jäi kohe nõusse ka liinibussi hinnaga. Meie seljakottide pagasnikusse mahutamisel vajas tagaluugi kinni surumine 3 mehe jõudu Tagasi Kupangi jõudsime 2X kiiremini ja 4X mugavamalt.

Kohal jälle pimedas, kuid teadsime, kuhu seekord minna. Lavalone Homestay and Hostel, puhas, askeetlik ja väga odav. Õhtu veetsime jälle nightmarketil. Dziisas, seekord olid kalmaarid hiigla maitsvamad, kui krevetid, mis hiilgasid siiski oma tavalises headuses. Soovitan soojalt, kui Kupangi satute, ärge seda kohta vahele jätke. Hommikuks tellisime takso järele, et Bolok sadamasse praamile jõuda. Spordilaager jätkub, järgmine kodu saab olema Florese saarel, aga kauaks, pagan seda teab, eks õunte pealt vaata.

Kella 6 ajal läks mees nagu ikka jahile, sest ega odava öömaja hommikusöögiga ju peret ära ei toida ning saabus kotitäie rasvaste suus sulavate banaani- ja maniokipirukatega. Seljakottide pakkimine oli küllap hotellipoistele signaaliks, et aeg on nännimüüjad ruttu kohale kutsuda, ohvrid hakkavad lahkuma.
Ja algaski ebavõrdne ning peaaegu, et ettemääratud tulemusega kauplemisduell Rännurebane Anju vs tulest,  veest ja vasktorudest läbi käinud 2 rändkaupmeest oma sallide, rättide, tikatite ja muu nänniga.
Kuid enne, kui Anju jõudis teha või välja öelda valesid strateegilisi otsuseid, saabus valgel ratsul kauplemisguru ise ja hakkas Anjut "siil : "ikka serviti"" kombel teisest toast vaenlasele arusaamatu eesti keeles kauplemisnippe ning müügimeeste psühholoogia salakäike õpetama.
Tulemus, Anju sai oma nänni norm hinnaga kätte ja kaarnad lendasid laiali poolega loodetust.
Anju, sa peaksid mulle nüüd tglt õlle välja tegema. Või tegid juba?

Tellitud paksu taksojuhi saatsime oma Landcruiseriga pikalt, sest küsis palju rohkem, kui õhtul kokku lepitud sai. Vana jäi vihaselt (ehk enda peale) järele vaatama, kuidas me tänavalt mööduva bemo sebisime ja sadama poole jeehhhat panime. Suur tükk ajab suu lõhki.
Sadamas, kui piletid 18 tunnisele loksumisele üle Sawu mere Florese saarele, Ende sadamasse ostetud, viisime pambud varakult laeva, et paremat platsi saada. Võtsime keskmisel dekil endale akna alla 2 toolirida.
Laev sarnanes nõukaaegsele Hiiumaa kopsikule, aint palju suurem. Igasuguse kauba laadimine juba käis, kaste, kotte, rollereid tassiti,  veeretati ja laoti laevale. Piigad jäid kohti hoidma, me Inseneriga läksime kaldale lõunat sööma. Tagasi saabusime kaasas pudel sopit, närimist teele ja superüllatusega naistele. Oota, ära kiirusta!
Alumine dekk oma superökonomi tariifiga oli igast otsast ja külgedelt tuulele ning vihmale avatud kaubadekk, keskmisel dekil oli normalökonomi klassi "salong", üleskeritavate presendist kardinatega kaetud aknaaukudega (ruloode esiemad) ja bisnisklass, mis erines ökonomist vaid klaasitud akende, ventilaatorite ja narmendavate pehmete vakstutoolide poolest. Ühesugune rooste ja ajahammas igal pool. Meil oli kõva boonus, otse meie toolide ees olid päästevestide kapid- Indoneesia praamiõnnetused on ju maailma meedias juba uudiskünnist mitteületavateks kujunemas.
Alumisel, kaubadekil lamas ja istus maas vahest sadakond inimest, suuri ja väikseid, igasugust pudipadi, träni, suure ja väikesi kaste, mitukümmend rollut, kirst kadunukese ning lähisugulstega ümber ja pappkastivirn mitme tuhande tibuga. Säutsumine, piiksumine kostis ära kolmandale, meeskonnadekilegi. Meie salong tuli rahvast täis, vast 150 inimest ja bisnises vbla 50 kanti. Sadamas kolmanda deki reelingul kõõludes nägime ümber laeva tiirutamas mitmeid väiksemaid raisid ja ka ühte manta raid.
Ainukeste valgetena olime welkamm kaptenisillale, samuti kasutasime meeskonna peldikuid, need olid talutavad erinevalt üldpeldikuist. Indoneesia praamide peldikuist leiab interneedusest mahlakaid kirjeldusi, ka meie omad oleks väärilised olnud. Kui tahate, võtke ühendust, kirjeldan.
Rabasime oma naisi üllatusega, kotist ilmus välja 2 purki kondenspiima, nad juba ammu unistanud sellest. Nüüd läks orgiaks. Naised sulasid ja särasid, tänutäheks eraldati meilegi mitmeid lusikatäisi, oma käega, hellalt otse suhu. Mehed kasvasid ka selles säras igati mehemaks ja õlgadestki laiemaks, aga ... ohh, mis mul sest ...

Kaptenisillal, õpetas cheaf officer meid laeva juhtima. Uurisin merekaarti, meie kursi all oli juba paari sõidutunniga kogunud 1,5 km sügavust, öösel seilame pikalt üle 3,5 km sügaviku. Ausalt öelda hirmutav ja raske seda ette kujutada.
Magama sättisime end laevast renditud paksudel vakstuga kaetud madratsitel tooliridade vahele ja mina pahaaimamatult akna alla. Öösel läks pagana tuuliseks ja hakkas vihma kallama. Eks proovi magada, kui sulle aknaaugust pähe sajab. Ja hakkas kuratlikult kõigutama, minu ärevil meelte arvates ohtlikult suure kreeniga, laine näis laevatuledes vaadatuna ikka päris suur, nagu tormisele ookeanile kohane.
Ronisin bisnisklassi vihmavarju, kuid raske oli uuesti magama jääda, mõtted sebisid päästevestide kapi, mis nüüd tundus olevat minust ärevusttekitavalt kaugel ja viimaseid minuteid külili ujuva laeva seinu mööda ülesronimise tehnikaid ja strateegiaid pidi.
Aga seekord polnud me äravalitute hulgas ja hommikul leidsime kella 5 ajal meie suure munakoore juba rahunenud Sawu merel (India ookeani kirdenurga ääremeri) õnnelikult silmapiiril paistma hakanud maa, imeilusaks loetud Florese saare poole tossutamas.
PS. Järgmisel päeval sain naiselt muretseva SMS, et kas me ikka elame veel, uudistes teatati, et Indoneesias jälle tormisel merel 1 praam inimestega koos põhja läinud ja meist ammu ei kippu ega kõppu.

Öö jooksul oli siiski üht teist juhtunud- Anju vaevles öö läbi mõningase iiveldusega, mis ei andnud ka hommikuks järele ja mina sain pagan teab millest soolestiku jälle kergelt lurisema. Õnneks siiski mitte tegevusvõimet halvavalt. Arvatavasti krdi sopist, sest olin ainuke, kes seda seekord imes. Kuigi pole kunagi kuulnud, et alkohol nii mõjuks. Kuigi ... mine sa tea, mis sitta selle puskari sees olla võis, maitse polnud igastahes parimate seast, isegi Lea keeldus teist korda proovimast.

Seilasime mööda vulkaanist, mille otse merre vajuvalt järsult küljelt oli näha susisemas õhku 2 vihast kollast suitsujuga, mis mäge katva pilvemütsiga kõrgemal sõbralikut ühinesid.
Ja siis me neid nägime, ammune unistus sai teoks, väike delfiiniparv surfas laeva vasakus poordis, tegi täiega trikke. Ilus.
Ende lahte sissesõidul sai aeg ajalt näha üsna pinna lähedal ujumas mingeid kummalisi peenikesi näivalt sültja või poolläbipaistva kehaga 1-2 meetriseid usse. Meremaod nad vist polnud, ei olnud näha, et üks ots oleks olnud pea ja teine saba, mõlemad otsad ühesugused. Üsna ijakk tegelased!

Ende sadam. Mis te arvate, mis meid ees ootas? Ei, vale! Ei tulnud trügida kail läbi ennast valjult müüa püüdvate taksojuhtide summa. Juba laevasuul haaras meid enda kaitse alla 1 kapisuurune sell, kes viisakalt ja soliidselt end tutvustas ja pakkus mugavat transat kuhu iganes. Hind oli üsna tõelähedane, kuid kauplemisruumiga siiski, võtsime pakkumise vastu. Küllap oli ostnud endale võimaluse esimesena kliente sebida ja et valvurid konkurendid sadama siseterritooriumilt eemal hoiaksid , sest kõik teised ärimehed kisasid hääli kähedaks sadama väravate taga.
Sõit läks otse Kelimutu rahvusparki, maailma looduspärandi listi kuuluva vulkaani alla.
Aga sellest, mis seal juhtuma hakkas, juba järgmises loos.


Vaata kogu pildigaleriid, http://nagi.ee/photos/valdek/sets/243837/