Jälle Bali, kokandus ja sukeldumine, Padang Bai

Kogu reisi pildigalerii - http://nagi.ee/photos/valdek/sets/243837/

Valdek ikka, Tallinnas.

Mõtlesin täna hommikul (11.03.2010), et mul on sellest pagana reisikirja kirjutamisest igal viimselgi vabal hetkel, aga neid pole palju, no nii, nii kuradi siiber saanud. Hetkel arvan küll, et see on mu viimane reisikiri. Nagu üks kuradi egiptuse nuhtlus/ vaarao needus kaelas, aga tuleb ära teha, et järgmiste pakiliste muredega tegelema pääseda.
Reisikaaslased olid ka algul kõik kõvad kirjutajad, aga ammu kuhugi kadunud. Abipalved kadusid mutiauku. Põrgut, mulle omale aitab edaspidi ehk ainult piltidest, nendegagi sebimist kõrini.
Seega lasen selle viimase reisietapi kirjeldamisel rihma lõdvaks, ei jaksa/viitsi/ pole fun enam.

28. november
Denpasaris maandumise ajaks oli reisinõukogu otsustanud, et tõmbame otse lennujaamast taksoga idarannikule, Padang Bai'sse. Tuleb jälle biitsipuhkus, spordilaager on lõppenud. Esimese öö veetsime LP soovitatud odavas, aga suht heas hotellis otse keset turistimäsu rannapromenaadil.

Alates teisest ööst aga leidis Lea meile jumalast laheda ja suht odava koha linnakärast ja turistide hordidest eemal, pikal ja laial musta liivaga rannas - Tabaluga Homestay & Cafe, Mimba Village (Black Beach), Padangbai. E-mail : tabaluga_mimba@yahoo.de

Iga motopoiss teab ja viib kohale.

Siin saime osa jälle sellest tõelisest Indoneesiast, kohalike lõkkeõhtud kitarri ja puskariga rannaluitel, suplused jalgu alt viiva metroomürinat tekitava tagasivooluga alati võimsate, otse kaldaaluste murdlainetega, katkematu kaluripaatide paraad, mida ei väsi vaatamast, otse esireas.

Kohalikud kartsid seda tagasivoolu ja laineid nagu vanakurat välku, nii et meie öömaja perepoeg, kes elanud siin üle 20 aasta, polnud oma kodu ukse ees IIALGI ujumas käinud. Ma sügasin ka tükk aega kukalt, omades siiski teatud aukartust, sellise, väga raske uskuda, et põhjendamatu järjekindluse ees. Siis aga valisin rannas koha, kus murdlaine väiksem ja läksin, ettevaatlikult, valmis iga hetk astuma võitlusse mind ookeanile tiriva vooluga.

Hähh, tuli lihtsalt ettevaatlikult minna, et sul koos vooluga kaasamineva kruusaga jalgu alt ei tõmbaks ja 10m pärast olid juba lainemurrust läbi ning kõrgete, kuid rahulike lainete vahel. Kaldale tagasisaamisega polnud ka mingeid probleeme. Ujud ja mõtled, et tohohh, nii nii kõva mees olengi või. Tegin otsa lahti, nüüd said ka teised end värskendamas käia. Kuid mitte kohalikud.

Insener Teder tahtis OWD sukeldumiskursused läbi teha ja traalis läbi siinsed sukeldumiskontorid ning langetas oma valiku kohaliku mehe Blue Lagoon Divers kasuks. Ja kuigi ma olin kindel, et mulle pole seda litsentsi vaja, Kagu-Aasias saab peaaegu igal pool ka ilma selleta sukelduda, lasin end jälle ära moosida. Tänu mulle saime niigi väga heast hinnast veel veits alla, poisil ju üks tegemine, aga topelt papp.

3 päevaga (kus oli nii palju ingliskeelset teooriat, et võttis pea huugama), 5 sukeldumise ja eksamitega vorbiti meist  litsentseeritud OWD, ehk algtaseme sukelbossid.
Ei saa mainimata jätta, et sellise hinna eest oleks me tänaval pakutavaid instruktoriga sukeldumistrippe ostes saanud 3 sukeldumist. Nüüd aga 5 sukeldumist ja veel vee all ellujäämiseks väga vajalikud teadmised kauba peale.
Kõige ägedam oli muidugi vee all olla. Igasuguseid juhtuda võivaid jamasid mängisime läbi ujudes, hõljudes ja merepõhjas põlvitades.

Nii palju elamusi ka ei mäleta varasematest sukeldumistest. Fantastiline kalade liigirohkus, ohutud ja ohtlikud, suured ja väikesed, vahtisime tõtt suurte kalmaaride ja kahaeksajalgadega, kohtusime 2 väiksemat sorti rifihaiga ja käisime ära 18,5 m sügavusel. Aga seal pole algajale enam huvitav, kogu ilu ja elu on umbes 2-8 m vahepeal.
Naised lasid end samal ajal süviti tutvustada indoneesia köögi saladustega. Palju sest kasu oli, pole saanud küll veel proovida.

Ja tuligi ärasõidupäev, 1 detsember. Privattaxiga jälle tagasi Denpasari. Singapurist Londonisse saime lennata hetkel maailma suurima reisilennukiga, Airbus 380. Midagi veel suuremat lendavat asja on raske endale vaimusilma ette isegi manada. Tsiteerime Anjut: "Mee-lee-tuu, fan-tass-ti-lii-ne!"

Olen nüüd juba 5-s Kagu-Aasia riigis ringi olanud. Eelmisel aastal Vietnami reisi järel mõtlesin, et pole siia kanti enam asja. Ei leidnud Vietnamis enam eriti uut, polnud seda VAU! tunnet, ei miskit erilist.
Aga juhtus nii, et ikkagi jälle tagasi ja jumalale tänu! Sest Indoneesia ON minu arust teistsugune, siin oli seda VAU!-d peaaegu igal sammul, ta on NII mitmekesine. Kui sa muidugi ei piirdu ainult Baliga. Vähemalt minu arust.

Kuhu järgmine kord, ei tea, maailm on suur ja eks aeg näitab, kuid ega see tulemata ei jää!

Vaata kogu pildigaleriid, http://nagi.ee/photos/valdek/sets/243837/

Lena's House ja päikeseküpsenud uppumatu euroliha, Flores

Valdek ikka, Tallinnas


 24. november
Teekond Moni külast Maumeresse möödus nii, et miskit erilist ei juhtunudki. Kui välja arvata alatine ahhetamine lõputute miljonivaadete üle. Autojuhi lõputu signaalitamine, vastusignaalitamine, tee ääres inimesed lehvitavad ja naeratavad. Tavaline Kagu-Aasia.
2,5h mägiteed ja uus linnuke, Maumere. Laseme end kõigepealt NBI panka sõidutada, et valutsi vahetada. Tutkit, pangas oma 100 inimest ja kõik tahavad just 2 ainukese töötava kassa juurde. Aga et kurss oli ka röövellik, keerasime nurga taha ATM kallale. 
Kuni me ATM kaudu oma kontosid tühjaks pumpasime, sebis Lea jälle endale uue tuttava, kes kuulnud, et plaanime lebonädalat mõnel lähedasel lonely beachil, pakkus välja, et miks mitte tema juures. Tal pisike guesthouse Wodongi külas, Waiterang beachil, ida suunas, põhjakaldal.  Et uus, odav ja hea, teist hooaega avatud. 2-sed kanajalgadel bangalod, peldik ja dush igal oma, hubane oma rannaresto, 10 m merest, 26 km linnast. Sulaparadiis ja hingemattev idüll ning blablabla, nagu ikka. Ok, vaatame üle.

Lõpppeatuseks valime juhuslikult nähtud kohalikele mõeldud India söögikoha. Vesistame ninu ja silmi, on tunne, et kõik toidud koosnevad vaid chilli erinevatest vormidest. Kõhud chillit täis, peatame bemo, mis viskab meid Terminal Bis'i (bussijaama), järgmise bemo peale. See tegelikult lühike sõit venis selgelt tugevalt pikemaks, sest bemojuht lihtsalt sõitis mitu kvartalit KÕIK tänavad risti-rästi läbi, et kliente leida. Meie koos temaga.
Ossssa, kus Terminal Bis'is läks madinaks, kui valgeid toodi. Mitu bemomeest olid kohe nõus sõitma just sinna, kuhu meil vaja. Tõenäosus valgetelt mitmekordselt teenida on ju suur, tasub ära isegi, kui oma liinile sõit ära jätta. Aga halligi, nende õnnetuseks me teadsime hinda ja siis huvi vaibus, jäi vaid 1 mees, kes nii kui nii meie suunda sõitis. 

Mööda rannikuäärset asfaldiniiti kerisime läbi asulate ja külade, saatjaks kõrvulukustav tümps bemo subwoofereist. Muuseas enamuses Kagu-Aasia maades on meie keskerakondliku linnavalitsuse leiutis, "reisisaatja" ametikoht hallidest aegadest olemas olnud. Vennad on vanuseliselt alates poisikesest kuni täismeheni. Tähtsuselt teine mees bussis. Kogub piletiraha, sebib reisijate pakid katusele või pinkide alla, remondib töövahendit, kisab igal pool, kus vähegi potentsiaalseid ohvreid näha, et me sõidame sinna ja tänna. Ning võimalik, et üks olulisemaid plusse selle töö juures on, et saad kogu aeg rahapakki käes hoida ja seda iga natukese aja tagant reisijate nähes üle lugeda. 

Niisiis pandi meid kookospalmidega palistatud maanteel ühe juurde neist maha. Tõepoolest, puu küljes ilutseski vineeritahvlil sinine "Lena's House". Ja peremehel oligi õigus, kõik see, mis ütles oma hotelli kohta. Hea, ilus ja odav ning kõik muu pealekauba. 2 bambusest kahekohalistst hütti, kummalgi oma dushiga peldik. Kolmas oli ka külaliste vastuvõtuks valmis, ainult veetorusid polnud veel peldikuni viidud. Pisiasi.
Pluss maasikana tordi peal ilus, malbe ja imearmas noor perenaine Esy, kes olles meile oma valdused ära näidanud, juhatas küsimise peale heatahtlikult, kuidas konkurente leida. Lea ja Anju jäid perenaisega smool tooki pidama, kui mehed jahile läksid- teisi majutuskohtasid üle vaatama. Aga Sunset oli mõttetult üle hinnatud, Ankermi liiga euro ning Wodong Beach jälle vastupidi, liiga vana ja väsinud. Valik oli tehtud.

Kogu see rand näis pikalt mõlemale poole olevat eikellegimaa, kus teised resordid  nägemisulatusest väljas ja palmisalud kummardumas otse liivakaldale, polnud siiski lonely beach. Ja vahva oligi, sest siin keeski see õige elu,  just see parim meiesugustele turistidele - kus pole müügimehi ja -naisi, kus rannas pargivad vaid rannakalurite paadid, kus kohalikud õhtuti kaldalt pisikalu kotti traalivad, kus hommikuti, kui kalurid lahelt tulevad, toimuvad pisikesed kalaoksjonid, kus sead ja kitsed ajavad palmide vahel omi asju. Ja mitmekümnepealisel elurõõmust pakataval paljasjalgsel ning mustasilmsel lastekarjal on üheks tähtsamaks mänguväljakuks kaldaäärne meri. Vaatad neid ja kahju hakkab linnadzunglite asfaldilastest.

Esimene öine suplus enne öörahu andis avastamisrõõmu- liigutades end ja käsi-jalgu pimedas vees, täitus soe vesi su keha ümber müstilise sinise valguse loendamatute imetillukeste sähvatustega. Jälle bioluminestsents, mitte küll nii äge, kui selle värgi parimais kohtades maailmas (näiteks Puerto Ricos), kus kogu vesi su ümber hakkab liigutamisel helendades voogama, nagu ujuksid sa sinistes virmalistes. Aga ikkagi, ka see oli sõnulseletamatult imeilus. Lea ja Anju olid sillas.


25. november
Õhtul orgunnis Lenas House peremees, Didakus, meile rendivõrrid, 70K päev/ tk. Hommik algas kell 5, kellel ujumisega, kellel mitte. paiku 6 olime juba võrridel. alustamas suurt virulaste ekspeditsiooni Gunung Egon'ile. See on Florese kõrguselt (1703m) 4-5 kohta jagav tegutsev vulkaan, mille viimased pursked toimusid 2004 ja 2008 aastal.

Ekspetsi algus läks venima. Peremehe juhatuse järgi sõites läbi Blidit'i küla läks tee algul muudkui üles, üles, üles ja siis aina alla, alla, alla. Sõidetud ka niipalju, et tundus, varsti oleme saare lõunakaldal. Ots ringi, tagasi Bliditisse. 
Kõigepealt saadi meid valesti aru ja suunati meid lähedalasuva kuumaveeallika juurde. Sellel teel tegin oma teise kobara rattaga. Üsna järsk tõus, esimese käiguga, Lea tagaistmel, kitsas, rada, lahtisi kive täis ja oligi võrril ots püsti, Lea tagant kadunud ja mina võrriga, kes külili, kes selili. Aga kõik terved, kohalik teejuht vast kõige ehmunum. Saime aru, et vale tee. Kolmandat korda külla tagasi. 
Nüüd saadi aru, et tahame Egoni otsa ronida. Suhteliselt palju võttis aega selgitamine, et tahame vaid, et meile näidataks, kust keerab ära jalgrada Egonile. Mõistetavalt taheti ikka täisteenust pakkuda. 
Aga saime ühe mehe kaasa, näitas, kust jalgrada algab. Kohale jõudnult, tahtis mees vägisi giidiks kaasa tulla. No ei saa aru! Insener tegi siis kurja häält, käskis vennal taha istuda ja pani tagasi küla poole ajama venda äara viima. 
Kel samuti soov Egonile ronida, siis lingi all on äsja avastatud kirjeldus, kuidas seda krdi teeotsa leida: http://www.ge-volcano-info.de/egon.htm 

Rattad peitsime samasse künka taha kõrge rohu sisse. Metsas oli tugev ja selge rada sisse käidud, ülalpool metsapiiri aga üsna üheselt nooltega kividel ning pisikeste laotud kivihunnikutega tähistatud. Palav oli, päike küttis, sõbrad kaanisid hullu moodi vett. Õpetasin, kuidas vähest vett mitte asjata raisata- pange puhas kivike suhu, võõrkehana tekitab see kohe süljevooluse, suu püsib niiske, liigse sülje neelate alla ja janu ei hakka vaevama. Ise teen aastaid nii. Järgmisel puhkepausil vaatan, ei mäleta kumb naistest, võttis suust kivi, mis peaaegu sama suur, kui suu ise. Jeesus, mis sa sellega teed?! Janu kustutan!  
Näitasin talle keeleotsa pealt oma väikse sõrme küüne suurust (mul suht väike käsi) kivikest. Millegipärast hakkas kõigil ropult lõbus.

Kaljudele lähenedes, läks ilm pilve ja jahedaks. Siin kadus äkitselt tähistatud rada, tuli otsida oma tee. Ronimine osutus umbes 1 kategooria tipule sarnaseks. Loogiline oli minna ülal näha olevasse auku kaljuribis, otsisin ees sinna võimalikult turvalist teed. Matkarebastele Anjule ja Leale oli aga seegi paras katsumus, esimene kord ikkagi sellisel reljeefil. 
Jalgealune polnud lihtne ja monoliitne kalju, vaid pudeda ja salakavala klibu ning halli vulkaanilise tuha segu. Pinnas oli täis igas kaliibris vihmavee uuristatud voolusänge. Kohati oli mööda neid isegi mugavam liikuda, sest nende põhi oli stabiilne, suuremate kividega, said käia nagu treppi mööda.
Siin tekkis meil Leaga tee valikul arvamuste paljusus ehk demokraatia, aga eks enamus asju siin elus tuleb ikka omal nahal ära proovida, on kindlam. Ja et reljeef polnud reaalselt ohtlik, mõtlesin, las askeldab. Tubli maadeavastaja.
Üles jõudes oli nähtavus juba üsna sant, olime pilve sees. Naised, eriti Anju, oli üsna näost ära. Tema jaoks oli elu esimene algajate mõõtu mägironimine tõeline eneseületus. Lea polnud ka enam eriti jutukas.

Et polnud kindlalt näha, kuspool on kraater, otsustasime Inseneriga minna luureretkele kõige tõenäolisemasse suunda, kus ülal paistis udust mingi madalam koht harjal. Sealt kostis ka mäekurudele iseloomulikku tuule mühinat. Lubasime naistele pühalikult, et kui leiame kraatri, siis viime kindlasti ka nemad sinna. Siin oli mäenõlv sandaalidega ronimiseks, juba keerulisem, tõsisemaid jalatseid meil lihtsalt polnud. Üksikute siledate kaljude vahel koosnes jalgealune vaid põhiliselt tuhast ja vähesest klibust. Mõtlesin, et annaks jumal, et meil vihma sadama ei hakkaks. See mögin imeb end vett täis ja muutub suure tõenäosusega  ropult libedaks. Kurule lähendes muutus tuule kohin aina tugevamaks. Torm ülal ja me õnnelikult tuulaalusel küljel?!

Tänu suurematele mägironimiskogemustele, edestasin ilusa keha ja muskulatuuriga Insener Tederit marsruudi valikuga ja jõudsin esimesena kurule. 
A kuhu  tormituul kadus?! Ja minu arust röökisin ma Insenerile, parafraseerides klassik Juhan Liivi (vist oli "Peipsi pääl"), läbi hullu mürina: "Vahur, kurat, kraater!" Tõepoolest, väga suur ja võimas kraater. 

See mida ma tugeva tuuleks ulgumiseks pidasin, see kõlas nüüd juba nagu reaktiivmootori katkematu möire. Anju oleks öelnud: "Meee-lee-tu, fann-tas-ti-linee". Kahju Anu, et sa ei saanud seda ise öelda. Suure, 3-400 m laiuse ja kuni 150 m sügavuse kraatri põhi oli peaaegu sile, vasakus servas näivalt madal kollaste laikudega hallikasroheline keemilise sodi järv. 
Aga möirgasid 2 väikest musta auku kraatri paremal küljel, paisates ülivõimsate maaaluste kompressoritega õhku 2 mitmesaja meetri kõrgust gaasijuga. Maas vedeles kollase väävliga kaetud kive, oli tunda vesiniksulfiidi roppu, et mitte öelda peeruhaisu.

Ja siis hakkas taevast vihma tibutama, mis vähehaaval läks üle korralikuks sajuks. Kiirustasime Inseneriga tagasiteele. Olin eelnevalt leidnud kraatriservalt pika sirge matkakepiks sobiva puuoksa. Murdsin poole sellest Vahurile ja viisime käigu pealt läbi puuoksa abil libeda nõlva turvalise läbimise kiirkoolituse. Pisikeste ja suurte voolusängide põhjas jooksis juba vett mere poole. Nõlva libedust iseloomustaks paks tapeediliim.

Jõudnud tagasi naiste juurde, leidsime nad nagu õnnetud, märjad ja läbikülmunud kassid suure kivi varjus siniste huultega värisemas. Olime üsna kerge riidega välja tulnud. Kahju hakkas neist, aga ilm ei võimaldanud tagasi kraatrit vaatama ronida. Kangete liigestega hakkasid tüdrukud alla komberdama, sitemates kohtades hoidsime kätt, aitasime. Leal oli ka tahtmine iseseisvalt omi radu avastada kuhugi kadunud.  
Nõlv oli libe ja voolusängid juba vett täis, nagu pisikesed mägijõed. Kuid kõige turvalisem oligi ikkagi laskuda just mööda voolusänge, sest neil oli enamasti kõva ja kivine põhi, mis sest et poole sääreni vees sumasid, mis sest, et vesi tõi sandaalidesse peotäite kaupa liiva ja  kivipuru.  Vihmast oli nüüd saanud padukas.
Teen siinkohal ärateenitud reklaami meie sandaalidele, kõigil meil olid suht kinnised KEEN'i matkasandaalid, erinevad mudelid. Igati tasemel ja vastupidavad, jalgu kaitsvad reisusussid. 

Kaljude vahelt alla jõudnud, leidsime lagedal ka juba pisikeste laotud kivihunnikutega või noolekestega tähistatud raja üles. Naised said ka kehasse sooja sisse ja olid juba üsna nobedad. Ning hurraaa, vihm jäi järgi. 
Nüüd tekitas Lea meeldivat elevust. Tal oli heleda T-särgi peale ümber õlgade keeratud vaid punase-lillakirju suur kohalik käsitöösall. See sindrinahk oli mõnede rinnalt väljaulatuvate kehaosade kohal hullult värvi andnud- Lea T-särgi rinnale olid projitseerunud 2 suurt punast ringi täpikestega keskel. Võib olla ma ei mäleta kõiki detaile ja fantaseerin pisut, aga igal juhul see oli lausa kunstiteos. Lea, see oli tõesti ilus, sul pole miskit häbeneda. Loodetavasti sa ei visanud seda särki ära ja demod seda parematele sõpradele. Küsige näha!

Alla teeni jõudnult kohtusime ühe valge tsehhi turistiga, kes näis, et tuli koos giidiga niisama jalutama, üles ta täna igatahes ei planeerinud minna. Meie motikad olid ka kenasti alles. Kojusõit läbi külade oli nagu alati meeliülendav, sest kõik lapsed, kes tee ääres olid, kisasid hello mister, kes ei olnud, jooksid sinna ja kisasid ka ning kõik täiskasvanud lehvitasid ja naeratasid. Meie samuti. 
Õhtuks oli plaanitud suplus nendes kuumaveeallikates, kuhu meid päeval enne mäkke minekut juhatati. Kuid turistid olid liiga väsinud ja see punkt libises kõigi vaikival nõusolekul päevakorrast välja.

Samal õhtul tutvusime õhtusöögilauas ühe nooremas keskeas suure habemega ameeriklasega. Ei pidanud tast miskit, kuid õhtu arenedes koorus suvalise jänki kestast välja tõeliselt huvitav ja laia silmaringiga isiksus. Vend elab nii, nagu mina unistan elada. 
Saage tuttavaks, Ben Semel, sündinud njuujorklane, sai hea hariduse, hea töökoha advokaadina. Kühveldas tööga pappi kokku, investeeris õigel ajal ja õigesse kohta, siis sai sellisest roosast pitsivahusest elust siiber, realiseeris oma investeeringud jälle õigel ajal, müüs kogu maise vara, pühkis ameeerika tolmu taldadelt ja ... sisenes maailma.
Nüüd, 5 aastat hiljem on ta läbi käinud hullu posu riike, Lõuna-Ameerikas, Euroopas (ka Eestis, 2006), Aafrikas ja Aasias. Ja lisaks veel väga hea fotograaf. Vaata Ben'i reisipilte.
Praegu plaanib vana hakata vähehaaval Austraalia kaudu ja veel korra läbi Lõuna-Ameerika kodulinna poole samme seadma, aga see võtvat veel ikka kõva 2a aega. Aga selles on vend kindel, et selline yappie elu, mida ta NY varem elas, pole enam tema jaoks, see jääb ajalukku. 
Edu sulle Ben!

Mingil päeval käisime Vahuriga rolludel Maumere lennujaamas (ca 20 km) Balile tagasipileteid ostmas. Vaagisime oma soove-plaane ja järelejäänud päevi ning tuli tõdeda, et Rinca saarele draakoneid vaatama minna, ilma riskita kojulennule hilineda, me enam ei jõua, sest siis muutub logistika paljuetapiliseks ja ilma mitmete varupäevadeta ei saa olla kindel lennupiletite saadavuses. Otsustasime draakonid jätta kas järgmiseks korraks või kui igatsus peale tuleb, vaatame neid internetist. Siit aga tõmbame otse Balile ja teeme seal kuskil rannikul veel ühe biitsietapi.
No vott, tagasi lennujaama sõidu juurde. Mulle ei meeldinud oma igast otsast kinnist vormelipiloodi kiivrit kasutada, palav ju krt, troopika.  Nii ka seekord. Teekond lennuväljale oli iseenesest üsna meeldejääv, vähemalt minule. Ei saanud aru, mida põrgut need vastusõitjad vehivad. Ja seal see oligi, teesulg ning liikluspolitsei, ilusad pikad ja tursked noored mehed. Huvitaval kombel ei ole siin tõesti näinud tagasihoidliku kehaehitusega liikluspolitseinike, see oli muuseas meie naiste tähelepanek.
Nagu te juba aru saite, on Indoneesias kiivri kandmine kohustuslik. Aga ... seda nõutakse vaid linnades, maal ei peata sind sellepärast keegi. Mis krt siis nüüd, siit veel 10 km linna? Aga ka see pole veel kõik! Nagu ütleb isand Murphy seaduse 3-s postulaat, et kui juhiload saavad maha ununeda, siis nad ka ununevad. No ja Murphy vastu lihtsurelik enam ei saa.
Aga polnud ullu, lasin kõrvad lonti, kahetsesin oma kuritegu, tegin kurba nägu, et olen nõus karistust kandma (a'la homme õlli rindu ei tõmba), kui muidu ei saa ning loomulikult ka üllatusin, et kurat, ei tea, kuidas see siis nüüd niimoodi juhtus, ma telikult nii korralik. Ning lubasin järgmine kord ülihoolikas olla. 
Lahe, poiss lihtsalt hoiatas, et teel võib veel patrulle olla ja kui linna lähen, saan raudselt trahvi. Soovitas KOHE ja SIIN kiiver HANKIDA!
OK, eks ma hankisin ka, esimeses rolluremondikohas küsisin ja antigi väikese raha eest laenuks. Ausa mehena, tagasi sõites tagastasin.


26. november
Hommik oli turistlik, algas 6.30. Igahommikune ujumisring ümber ranna lähedael ankurdatud suure paadi oli kõigile peale minu kohustuslikuks muutunud. Mu mädanev säär oli piisav ettekääne kõrvale hiilimiseks. Kuigi soolane vesi tegi vaid head- käisin ikka jalgupidi vees, et sobivate ravimite puudust kompenseerida.

Meie Lena Maja naabrimees omas väikest turistilaeva ehk suurt kalapaati. Seisis meil ranna lähedal ankrus. Oli teine pehmelt öeldes väsinud välimusega. Ja nüüd on ta juba 2 päeva selle kallal nikerdanud, tea kas lootis, et äkki tahame lahesuus olevaid saari vaatama või snorgeldama minna.

Ja loomulikult me tahtsime, nii saari vaadata kui ka snorgeldada. Minul ja Inseneril olid mask ja toru kodunt kaasas, ülejäänud kraami lootsime küla pealt kokku rentida. Aga halligi, siin käib vist ikka nii vähe turiste, et meile öeldi enamasti ära 2-l põhjusel- kas pole miskit anda või on nii vähe, et jätkub vaid oma klientidele. Lõpuks saime 2-d terved lestad ja 1-d katkised, kasutud kuid ilusad ikka vaadata. 
Meiega ühinesid veel 1 prantsuse tsikk Wodong Beachist ning meie oma ameeriklane.

Pole rääkinud veel meie lahe saartest. Lahesuus on 1 suur ja 2 pisikest saart, vastavalt Besar, Dambilah ja Babi, mis kaitsevad ka Wodongi lahe randa suurte ookeanilainete eest.  Detsembris 1992  laastas saari ja Florese põhjarannikut aga suur tsunami, hävitades hulga külasid nii saartel kui ka rannikul. Meie Wodongi lahe rańnik pääses, sest saared kaitsesid. Hukkus 1690 inimest. Need kes ellu jäid, kolisid käed taskus uut elu alustama rannikule. No ja ühe juurde neist väikestest me veealust elu vaatama lähemegi.
Paadi 2-ne meeskond koosnes naabrimehest kapten- tüürimehest ja kräsupealisest pootsman- mehaanik- madrus- koristajast. See multifunktsionaalne vend baseerus enamasti all mootoriaugus, loopis aeg ajalt sisse lekkinud vett küljeaknast välja, pistes vahel pea tekiluugist värske õhu kätte, nühkides katkise sumbutitoru heitgaasidest punaseid ja vesiseid silmi. 

Jõudsime lähima pisisaare, võiks öelda lausa laiu, Pangabatangi alla. Saar ise nagu üks suur leetseljak veest väljas, hästi madal, suured tormilained pühivad äkki ülegi. Jeesus, KUI sinine siin vesi oli! Ilm ka ilus, taevas sinisinine, päike praeb.
Kapten teavitas, et siin on tugev hoovus, et ärge mitte üritagegi vastuvoolu ujuda. Sulpsasime rifi kohal 1-3 m sügavuses vette. Karju appi, kui ilus seal vee all oli! 
Piinlik tunnistada, polegi soojade merede ääres riffidel vist rohkem snorgeldanud, kui vaid 1 korra ennem. Sukeldunud akvalangiga isegi rohkem.

Hoovus tõesti tugev, olin esimese tuuri ilma lestadeta ja vooluga võidelda ei suutnud, kuigi pean end heaks (aga mitte tugevaks) ujujaks. Ujusime piki rifi nõlva allavoolu. Korallid ja nendega koos ka enamus veeelust siin on end sisse seadnud suhteliselt kitsal ribal rifi serval, mustava sügaviku ja madala kaldavee vahel. Kõvad ja pehmed korallid, pätsid ja põõsad, puud, vitsad, libedad, limased ja karedad ja IGAT värvi.
Kalu ka sadat sorti, suured, väiksed, ümmargused, lapikud, pikad kui nooled, imepisikesed ... ja millised mustrid. Hing juubeldab sellist ilu nähes.

Kui Leaga teiselt tuurilt kalda lähedale ankurdatud paadi juurde jõudsime, oli vööridekil liha küpsemas- värske, punane, bikiinides ja kenade kumerustega. Anju lõpetas vee all varem ja ei raisanud aega ning päikest. Ning ei saa ju fotograaf sellistel hetkedel kombekalt mujale pilku peita ja nii mõtteis kui ka reaalselt kadreerimisega mitte tegeleda.

Pärast lõunasööki paadis tõmmati ankur üles ja sõideti saare teise otsa uuele veealusele tripile. Mina otsustasin maale minna pildistamistripile. Jäi silma vees kasvav mangroovipuu laiu läänetipus. Tegin selle puu juures arvata, et 100-kond kaadrit. Mangroov oli. Tõusuvesi hakkas just teist üle ujutama. Hämmastav, ükskõik, milliselt rakursilt pildistad, ikka fotogeenilöine. Nagu piltnikud ütlevad- pilti küll.

Tundsin kuis jalad kõrbevad, päike võttis nii ülevalt, kui alt. Krt, snorgeldades ka unustasin pika varrukaga särgi selga panna. Loll!Mandri kohal kogus tumedaid ja väga tumedaid pilvi. Paistis. et ka sajab siin seal rannikul. Jalutasin saare teise otsa suunas. Ja leidsin, voilaa, küla, päris suur küla, üksikute puudega väikesel, merest 1,5 m kõrgemal ja lagedal saarel. Kõik majad vaiadel, 1-2 m maapinnast kõrgemal.

Äkitselt olin avastatud, keset saart kõrgus üksik suur kaljupank, sellel ronivad lapsed pistid karjuma "turist, turist" ja lausa kuulsin, kuis teade liikus suust suhu kaljudelt üle lagendiku, läbi puudesalu külla ja ka sealt oli kuulda traadita telefoni- "turist, turist". Poole minutiga teadis kogu küla, et turist kolab saarel ja järgmise poole jooksul nägin, kuis igast küla nurgast sööstis minu poole igas suuruses lapsi, kümneid ja kümneid. Vägev!

Tõeliselt eksootiline kaluriküla, oma kirikuga, oma bulbitseva eluga, Kõik tegid midagi, askeldasid, töötasid oma bambushüttide terassil, -ümber, -all. Tervitasid, naeratasid, lehvitasid, hallootasid. Keegi ei vedelenud palmi alla ja puhanud. Siin polnudki palme. Mina lehvitasin vastu ja muudkui laksisin kaameraga. Kõmpisin kogu küla servast serva läbi. Leidsin end tüüpilise linnavurlena arvamas- kui põnev ja ilus elu! Krt, inimesed elavad peost suhu, häbi sul olgu!

Aeg oli kaldale minna, paat korjab mind kaasa ja kodu poole. Ilm hakkab selgelt ära pöörama, jahe lausa, peab koju kiirustama, tulime hommikul jälle üsna õhukeselt välja. Vaid mina panin millegipärast vihmakeebi kotti.

Popsutame üle lahe 7 km eemal kaldal asuva kodu poole, näha lausa, kuis rannik mattub halli vihmaeesriide taha, taevas on must. Ja oo õudust, merepinnalt on näha, kuidas see läbipaistmatu paduvihmasein läheneb aina. Hakkab tibama, tõuseb tuul ja hetke pärast on meil kaelas väike torm ehk paras pagi- suur paduvihm, väga tugev tuul ja aina suurenev poolkülglaine.
Seni turvaliselt suur paat tundub nüüd tõeliselt looduse stiihias hulpiva pilpana, laine hakkab aina sagedamini üle vööri ja vasaku parda paati sisse käima. Kõik on hetkega läbi ligunenud, kananahas ja värisevad.

Mis siin salata, mure tekkis, meie ja meie paadi pärast. Peab see ikka meeletule lainete rünnakule vastu? Kapten keerab vööri vastu lainet, aga see sisselahmiva vee kogust ei mõjuta, iga laine käib paati sisse. Krt, päästeveste meil ka pole. Pilsipump mootoriruumis õnneks töötas korralikult ja pidevalt. Lahmis mõlemalt poolt mootoriruumi aknast ämbrite kaupa vett välja. Kui oli paadi kuivemaks imenud, siis jõudis vahepeal isegi oma punaste ja vesiste silmadega kräsupea luugist välja pista ja plärugi kiskuda.
Aga rasketest töötingimustest hoolimata oli veepumbal alati naeratus suul, nagu kaptenilgi.
Meil polnud aga vastunaeratusteks aega- turistid olid hirmunud, kössis ja külmunud. Kaldale oli veel oma 3 km. Jagasin keepi Leaga, aga tuleb tunnistada, et palju sellest kasu polnud, ehk kui, siis vaid tuulevarjuna.

Et kord iga torm saab otsa, nii ka see ja lainegi vaibub vähehaaval ning päike tuli välja. Elu oli jälle ilus ning hulka armsam, kui enne pagi. Kaldale jõudnult läheb suureks kuivatamiseks, istume hüti verandal tekkidesse mässitult ja joome kuuma teed mingi kange alkoholiga. Ja jälle hea olla.
Aga rängalt päikeseküpsenud oleme kõik, minul on näiteks järgneva nädala jooksul valus istuda, kintsud on omadega pekkis.

Avastasin just, et tagant järgi kirjutades on kuskil eespool 1 päevaga puusse pandud, sest käisime rolludega ka pikal avastamisretkel lähedastes külades, aga seda nende päevade sisse raske mahutada.
Ühesõnaga panime rolludel mööda asfalti ida poole ajama ning sattusime jälle meie jaoks müstilistesse kohtadesse.
Esimene oli Nangahale, "paadiehitusküla". See küla asutasid Babi saarel tsunamis ellujäänud ja mandrile emigreerunud. Toitvaid tegevusalasid oli külal küll vähemalt 3.
Paate siin tõesti ehitati, päris suuri, selliseid, milline meid snorglitripilt läbi pisitormi eluga tagasi tõi.
Paaditehas oli 2 tavalist liivaplatsi mere ääres, üks suurte puude varjus, teine katuse all.

Teine oluline tegevusala oli neil meresoola tootmine. Merepoolses küljes on küla palistatud hüttidega, kus aurutatakse merevett suurtel praepannidel, kuni alles jääb vedel soolapudru. Siis pannakse pudru nõrguma suurde sõela, mille alla on aja jooksul tekkinud suur ja kiilakas fallost meenutav soolastalagmiit.
Sellised võiksid olla põrgu eeskojad, kui seal vaid porgandpaljaid poisikesi ei jookseks. Parasjagu laeti ka hunnikut soolakotte liinibussile linna saatmiseks.
Ja lõpuks muidugi kalapüük, aga paate ei paistnud rannal just palju ja päeval nad merel ei ole.

Loomulikult tsekkasid meid kõigepealt lapsed- "turists, turists". Ja selle lõbusa ning hüperenergilise gängiga olime laulatatud oma külaekskursiooni lõpuni.
Külavahel ka promeneerisime. Näitasime ennast ja vaatasime teisi ning tegime mitmetega small talki. Küpsiseid pakuti.

Edasi viis pinnasetee meid ikka itta. Läbi kookospalmiistanduse ja jõudsime külla, mis näi olevat kookospähklite alla uppumas. Niikui peatusime uudistamaks, olime naervate ja sõbralike kohalike poolt ümber piiratud. ette rutates ütlen, et nende arvates ei sobinud valgeid külalisi ilma igaühele vähemalt 10 kookospähklit sisse jootmata- söötmata ning fotosessioonita ära saata. Fotosessioon tähendas seda, et mehed sättisid end kordamööda anju ja Lea kõrvale, käsi üle õla ja pildi tegi iga mees iseenda moblaga. Ütle veel, et pärapõrgu ja elavad peost suhu.
Tagasiteel üritasime tee äärest leitud mangopuu otsast mangosid varastada, kuid need osutusid nagu viinamarjadki hapuks. 

Ja päeva naelaks kujunes naiste õppesõidutund rolludel. Anju ja Vahur vahetasid kohad, mina sama Leaga. Anju pühkis Vahuriga eest minema. Lea polnud nii rollugeeniuseks sündinud, läksime tasa ja targu, kuid kaugele siiski ei jõdnud.

Teel tekkis meil tuttav situatsioon, kus kanuumatkal istuvad ühte paati aastaid või kümneid koos elanud abielupaar (mida matkajuhid muuseas iialgi ei taha lubada). Kes näinud, need teavad. Ühesõnaga selgeks sai, et me oleksime sobinud koos elama, sest me läksime rolluõppe metoodika tasandil põhjalikult tülli. Sujuvalt arenes diskussioon üle teineteise isikuomaduste kvaliteedi selgitamiseks, nagu liiga kaua koos elanud inimestel (antud juhul, matkadel käinud) ikka.=o)
Lõpuks arvas keevaline Lea vihaga, küll mitte kaua, et jalutab teda kodust eraldavad 5 km jala. Vähemalt sellel õhtul telekal pilt oli, kuid häält mitte. Kas ka järgmisel päeval, ei mäleta. Nagu siin kuskil eespool sai filosofeeritud mälu teemal, et uute ilusate piltidega kirjutatakse kõvakettal vanad koledad pildid üle.
Muuseas, kui lõpuks oma rolluga ja siiski koos koduõue sõitsime, küsis Vahur minult vaikselt?, kuidas teil läks? Selgitasin, ka vaikselt. Vahur sõnas vaid - sama siin!  =o)


27. november
Täna on minek. lennujaama ja ära Floreselt, tagasi Balile. Peremees Didakus tellis meile naabruses elava bemopoisi privattaxiks. Olem hommikul pakitud, söönud ja valmis, istume kottidel, Aga mida kokkulepitud ajaks ja hiljemgi pole on meie taxi. Närviliseks läheb. Didakus sebis tänavalt uue, suvalise möödasõitnu. Laeme peale, kallistame pererahvaga, lubame neist ja Lena House'st teile ja kõigile rääkida ning kirjutada. Õuest välja sõites, veereb meile vastu eile tellitud taxo. Kallis bemomees, tuleb usinam olla, siis saab pappi ka.

Tõepoolest, kui sinnakanti satute, siis Lena House on meie kõigi arust parim, mis teiega Wodongi lahe ääres öömaja otsides juhtuda saab!

Lena House peremehe kontaktid:
Adress: Wodong, Waigete, Maumere, Flores, Indonesia
Phone: +62 (0)81339407733 / (0)85239266512
E-Mail: didakus2003@yahoo.com , Ddidakus@gmail.com 

Lennujaamas toimus annaalidesse jäädvustamist vääriv etendus.
Anjul tuli pissihäda. Kiirustas pellerisse. Nüüd Anju enda sõnad: "Kui sisse läksin, oli maja tühi. Kui kongi ukse väljudes avasin, olid pissuaarid mehi täis. Ma ei julgenud väljagi tulla. Vahur oli ka, küsis, Anu, mis sa siin teed".

Vaata kogu pildigaleriid, http://nagi.ee/photos/valdek/sets/243837/

Kelimutu Rahvuspark ja pesemata turistid, Flores

Valdis jälle. Kirjutet Tallinnas

21. november
Istusime Ende sadamas kapi juhatatud suurde jeepi, ja üllatus-üllatus, polegi ainult meile, sees istuvad juba üks kohalik mutike ja mingi onkel + autojuht, meiega kokku 6 reisijat. Kott pea kohal? Siit saime põhjuse hinda alla kaubelda. Diil.
Algul plaanisime küll sõita vaid mõne km Endesse, kuid käigupealt võtsime töösse plaani B- otse Moni külla, Kelimutu Rahvuspargi väravasse. 3h pärast olimegi kohal. Sinna vahele jäi aga ka üht teist märkimisväärset

Esiteks, NII ilusat loodust pole varem näinud. Sõitsime mööda suht head asfalti väga sügava ja väga järskude seinetga oru põhjas. Aega ajalt keris tee end ka mööda serpentiine püstloodsetel kaljudel üsna kõrgele kanjoni sügavustes helkleva jõe kohale. Kanjoni mõlemad seinad olid kaetud "maast laeni" pehme ja paksu dzungliga.
Tuli pähe, et olen kordi ja kordi ahhetanud, NIII ilusat loodust pole varem näinud! Misasja, läheb see siis tõesti aina ilusamaks? Või kirjutab uus ja värske looduselamus vanad pildid kõvakettal üle? Äkki on see samuti nagu naistega- uus või noor on ikka ilusam, parem ja huvitavam, kui eelmine. Kuni jälle uut näed! Ja lõpuks ikka avastad, et ega vanal ka viga pole või et ta on lausa parim. Kuni jälle miskit põnevat silmapiirile ilmub jne, jne.
See ka nagu looduse igavene ringkäik. Aga see eelnev polnud ülestunnistus, vaid loodus on vist enamuse meessoost sellisena loonud. Kas mõni mees vaidleb vastu?

Aga vaheldust tõime autosõitu ka me ise. Kord oli vaja Anjul teeääres niigi tühja magu tühjendada, siis minul soolestikuga sama lugu. Korra vajasime peatust lausa üheaegselt, siis nii öelda Anju süda ja minu soolestik tuksusid ühes rütmis. Sel põhjusel pole mul selle lõigu imeilusast loodusest ka ühtegi pilti. Äärmiselt ebaprofessionaalne!
Lõpuks näitas reisikaaslasest kohalik mutikenegi Anjuga solidaarsust, aga tema peatusest keeldus, tema lasi oma solidaarsuse Vahuri kõrval autos otse kilekotti. Mille peale ka Vahur hakkas solidaarsusest rääkima, aga õnneks tal läks üle.

Esimene LP-st valitud budget öömaja sobis. Hidayah bangalos. Kuid odavaid bangaloid pole enam, lammutaud ja uus ridamotell asemel. Pakun, et täitsa hea, ilus ja mugav, kuid mitte siiski bamboo. 150K double. Boonuseks meeldiv, abivalmis ja kauplemisel kompromissialdis peremees, Helmi. Jah, just selline nimi oligi.
Hotelli lähedase söögikoha kõrvalt leidsin juhuslikult laheda, üsna suure, kahe basseiniga üsna fotogeenilise kose, mõlemas basseinis saab ujuda.

Õhtul vedas Helmi kõiki meid rolluga ükshaaval lähedale riisipõldude vahelisse hot springi. Kohalikudki pidid seal pärast tööpäeva riisipõldudel pesemas käima.
Riidest lahti ja sisse. Peremees kah koos meiega. Korraga vana ütleb, et turists are dirty. ?!?! Võtab siis põhjast kivi ja hakkab ennast sellega nühkima. Näete, jah, puhas! Et nühkige ennast ka. Pergele, kõik me ajasime kivi alt selliseid musti ja halle rulle, et tuli tõdeda- turists are dirty! Ja läkski kogu keha pesuks (loe kiviga nühkimiseks). Lõpuks pakkus Helmi end naistele selga kiviga üle ja puhtaks hõõruma. Nii nad seal end vastastikku hõõrusid, kui me Vahuriga saime vaid iseennast hõõruda. Jälle kott peas valgel mehel?

Helmi oli valmis Anjut mujaltki, kui kiviga seljalt üle hõõruma, aga Anju ütles ei. Veetlev ja armas peremees oli tema jaoks selle hõõrumisega kaduma läinud, jäänud vaid tüüpiline valge naise ihu ihaldav murjan. Kas siia sobib äkki rahvusvaheline vanasõna "kõik mehed on sead"?

Õhtul kauplesime Helmilt endale ka 2 rollut välja. Küsis algul ikka hullu topelthinda, 150K tükist, et tahab meid aidata ja keegi ei anna siin odavamalt ja blablabla. Kui allikatelt jala tagasi jalutasime, uurisin teele jäänud hotellis hindu (70K) ja faktidega vastandatult Helmi taltus, saime 100-ga.

Hilisõhtuks aga orgunnis Helmi meile mingi nutsu eest personaalse rahvalaulu- ja tantsuõhtu naabrite perenaistelt ja -tütardelt, sekka mõni peremees ja  perepoegki. Õhtut looritanud kultuurinimbuse killustas aga hoobilt finale grande'ks kujunenud käsitöösallide, sarongide ja tikatite agressiivne müügikampaania. Aga sitad kliendid olime, ainult Insener Teder oli pehmeke, kes troopilise kuuma pilguga ära manati ja 1 salli siiski ostis.

Hommikul äratus 4.00, enne päikesetõusu pidime rolludega ise Kelimutu vulkaani alla sõitma, et päikesetõusuks kraatri servale jõuda. Öötaevas tähti täis. Lummav, seda võib lõpmatuseni vaadelda.


22.november
Hommik algas paljulubavalt, tähti küll taevas enam polnud, kuid savi. Aga tutkit braat,´ära unusta, sa oled troopikas! Öösel oli keegi Lea kõhu peal sebimas käinud ja siis argpükslikult vehkat teinud.Kahtlustas mehi, aga et toas keskit teist polnud, siis leppis versiooniga rott, hiir või suur tarakan. Viimased on siin hiire mõõtu.
4.15 panime rolludele hääled sisse ja ülesmäge jeehhat. Minu sõit lõppes 200 m pärast. Nuta või naera või lükka ja tao jalaga, ei lähe. Õnneks kodutee allamäge.
Kodus osutus, et iga roller sõidab kauem ja paremini, kui bensukraan ka enne avada.

Teisel katsel hakkas vihma tibutama, pole hullu, joped seljas. Sadu aina tugevnes, vesi voolab mööda teed nagu mägijões. Märg hakkab. Mida krdit me sinna sõidame, mis krdi päikesetõusu ja vulkaanikraatrit me tihedas vihmapilves näha üldse saame ja näha tahamegi. Osutus, et ma üksi ei saa ja ei taha.
Mäletan, kuidas 1982 aastal sain Kaukaasias alpilaagris algaja alpinistina uudse kogemuse- vihma all on märg, külm ja vastik vaid seni, kuni sul on võimalus varju minna või kuni nii läbimärfjaks saad, et enam märjemaks saada ei saa. Siis on juba savi, teed oma asja, mida vaja või pead ja teadvus lülitab ebameeldiva emotsiooni välja just niikauaks kui vaja.
Okei, sõidame edasi. Ja nii oligi, kui alkarid lirtsusid ja kannivahes tekkis üleujutus, tuligi rahu ja olukorraga leppimine.
Siis jõudis olukord naistelgi õigele kaalukausile ning hakkasidki koju tagasi tahtma. Kui sageli, kuni abielus ei olda, mehed neile ikka ei ütlevad.

Kodus keeras enamus magama, aga et suur valge juba väljas, läks üks unetu mees küla peale fotokaga jalutama ja sai ärkava küla ärkaval turuplatsil enda arvates ühe oma elu parimaist, kui mitte kõige parema (kaksik)portreefoto (see muidugi ei tähenda, et need parimad ka tglt head on).
Kaks poissi/venda?, suur ja väike. Ostavad ja söövad kumbki 1 pisikese banaanipiruka ja istuvad kahekesi külmas ja märjas hommikus lõdisedes tihedalt teineteise kõrval. Väiksem vaatab usalduslikult suuremale alt üles, mina pildistan. Lausa laksin. Siis ostan neile kõhutäie pirukaid. Sulatänulikkus peegeldus neis pisikestes mustades silmades. See siin pole see parim duubel, parim on reisialbumis.

Vihm kestis veel 2h ja pilvitus oli nii madalal, et said seda katsuda. Siis äkki päike väljas. Veel 2h ja meil kõik kraam kuivatatud ning juba enne lõunat minek 3-ndale katsele Gunung Kelimutu vulkaaani vallutama.

Kohale viib kenade vaadetega asfalteeritrud mägitee. Sissepääs rahvusparki 20K/pp ja 3K rollu.
Parklast veel väike matk kraatriservale ja seal nad ongi, 2 meeletult (Anju lisaks "... ma kordan, meeeletult" võimsat, kõrgete vertikaalsete kaljuseintega kraatrit. Mõlemas järved seekord sama värvi, türkiisrohelised?

 Selle vulkaani iseärasus on 3 kraatrit, millest 2 on kõrvuti, eraldatuna vaid madala ja suhteliselt õhukese kaljuseinaga ning kolmas asub veidike eemal. Kuid järved kraatrites vahetavad aeg ajalt värvi, olles vahest kõik erinevat värvi. Sademete hulgast sõltuvat keemiline reaktsioon, millest siis omakorda järves tekkiva uue sodi värvus. Arusaadav?
Loodetavasti on nüüd ka arusaadav, et neisse ujuma minna pole tervislik.

Kelimutu on kohalikele püha paik. Legendi järgi usutakse, et järvedes elavad surnud inimeste hinged, seal on nende külad. Suurim järv, vaateplatvormi all olev, on surnud noorte hingede küla, kõrvalolevas elavad kurjade inimeste hinged ja veidi eemal asuvas kolmandas järves vanade surnute hinged.
Ja lõppeks loetakse Kelimutut siiski veel aktiivseks vulkaaniks. Et siis kunagi ta pursakab veel NII KUI NII!

Kuigi vihmahooaeg oli kohe-kohe algamas, sebis ringi uskumatult palju turiste, neist 100% indoneeslased. Tihti tundus, et 4 valget olid neile suurem elamus, kui kuulsad kraatrijärved. Meid pildistati salaja ja avalikult, üksi ja koos kohalikega. Põhitähelepanu langes naistele, Vahur ja eriti mina saime suht rahulikult ringi kolada.

Päeva naelaks kujunes konkurentsitult siiski Anju, kes sel ajal, kui mina Vahuri ja Leaga higist nõretavatena mööda kaljusid kolmandasse kraatrisse ronisime, otsustas süümepiinadeta end vaateplatvormi all kaljudel päevitama sättida riietuses, mis neile kümnetele poisikestele kindlustab märjad unenäod vast aastateks ning Anju pilte säilitatakse nüüd teisel pool ekvaatorit vast mitmete rahakottide salataskus niikaua, kuni läikivad erootikaajakirjad Indoneesias vabamüüki jõuavad.

Enne parklast tagasisõitu toppisin keedetud ja puhtaksnäritud maisitõlviku Insenerile sumbuti otsa. Selle eest, et ta sama asja mulle kodaraisse tsuskas. Kahju, et ta enne, kui ma üles tunnistasin, ise aru ei saanud, miks ta pill välja suri ja sel jõudu polnud. Aga mul ja Leal oli sigalõbus.

Pärast lõunat tegime rolludel ja Helmi joonistatud kaardi abil orienteerudes ümbritsevatele küladele ringi peale. Küla-, mets-a ja mägiteed väärilised olema osa Pariis- Dakar ralli rajast. Miljoni dollari vaated, kohati on tee 200 m kõrguse vertikaalse kaljueendi peal!
Esimeses külas, Nua Ndaris, oli põhitegevusalaks tikatite, ehk siis rahvuslike mustritega kangaste, saride ning sallide tootmine. Imekombel ei olnud pressingut neid ostma. Küll aga sattusime siia õnneks just mangode koristamise ajaks. Käis see "tuletõrjemeetodil"- 1 vend ronis kõrgel puu otsas ja loopis mangosid alla, all aga üritasid 2 venda mango omavahele pingutatud teki peale püüda. Vahel läks nihu ja mango prantsatas maha, siis see läks kohe söögiks. Antud juhul siis meile, kui kõrgetele ja tähtsatele külalistele kaugelt maailmast.
Imearmas külarahvas oli, kõik lõbusad, lahked, jutukad (nemad oma keeles, meie omas) ja heatahtlikud.

Insener oli koorimistöö peal (kui aega sai, siis sõi ka), meil polnud muud muret kui mangod alla kugistada, aega ajalt nägu, käsi, lõuga ja kaela puhastada mangomahlast ja kehakeelega tänulikkust avaldada. Elu MAITSVAIMAD mangod!
Püüdsime neile ka raha jätta, kuid keelduti üheselt Sihuke asi saab juhtuda vaid kaugel linnadest ja turismiärist.

Teises, Jopu külas nägime 400 aasta vanuseid traditsioonilisi maju. Kaetud ilmastiku eest ropult kõrge kõrge, iseloomuliku kujuga rohukatsusega. Ühte ei tohtinud pildistada, sest seal hoitakse sajandeid vanu tähtsate esi- ja külavanemate säilmeid ning seal elavad ka nende hinged, kes pildile jäädes ei pruugi sealt enam vabaks saada.
Külarahvas ikka sõbralik, uudishimulik ja lõbus. Leal arenes nagu ikka ühe ingleeset valdava kohalikuga usaldav kodu- ja kultuurilooline vestlus.

Tagasitee kulges mööda asfalti. See on põhimaantee läbi Florese saare idast läände. Selle äärde jääb elu, mööda seda liigub raha. Ja järelikult selle ääres on harva kohti, kus pole asustust ega inimesi. Ja kõik need inimesed seal on alati lahked, rõõmsad, avatud. Võimatu on neist mööda sõita nii, et sulle rõõmsalt ei lehvitataks.

Õhtuti proovisime erinevate söögikohtade kööke. Külas siiski vaid üksikud turistid, kuid tellimise ja toidu etteandmise vahele jääb ajakuristik. Tea, kas on põhjus selles, et madalhooajal, kui sa ei pruugi õhtuks ka ühtegi klienti saada, ei hoita mingeid toiduvarusid kohapeal, vaid pärast tellimuse saamist minnakse ja ostetakse puuduolev juurde. Või hoopis proosalisem põhjus -  see on ju Aasia, siin on kõik "manjana" ehk "sanuk (tai)".


24. november

Esmaspäev on siin Suur Turupäev. Igalt poolt ümbuskonna küladest tuleb suure maantee äärde Moni turuplatsile kokku oma põllukama, kala või muud sadat asja müüma kirev, lõbus, sebiv ja lärmakas issanda loomaaed.

Turult lahkuvad bemod, bussid ja truckid laetakse inimesi ja kaupu NIII täis, et seda on mittekäinul ja -näinul raske ette kujutada. Ehk siis jälle, kordamast me ei väsi, kogu Aasia kolmandais riikides käib see asi nii, et (näiteks kutsikad) "10 is maximum, but 17 is optimum". Näiteks rollu puhul on aksepteeritav väide, et 3 is maximum, but 6 is optimum.

Helmi kaudu tellitud "privat car"viib meid 300K eest enne lõunat juba Monist edasi, Maumere'sse. 1+5 jeepi pandi sisse 1+8, aga täitsa OK oli, oleks kohalikke veetud, siis oleks 1+12, sest nad kannatlikumad ja neile odavam hind ka ju. Aga kui oleks viitsinud ise tee ääres hääletada, siis oleks hind Helmi vahendustasu võrra seeditavam olnud ja usutavasti veel ka kaubeldav, sest krt, jeep oli ju täis.


Vaata kogu pildigaleriid, http://nagi.ee/photos/valdek/sets/243837/

Boti rolluralli ja 3,5 km vett jalge all, Lääne-Timor

Valdis ikka:

18-21.11.2009
Laeval, teel Kupangi, tuli kellegil mõte, et mida halli me seal ööbime, hoiame 1 päeva kokku ja paneme kohe saabudes Timori sisemaale, Soe'sse (spordilaager, eks). Sadamast ei läinudki taksoga hotelli otsima, vaid joonelt Lavalon I-baari, vana sõbra Edwiniga nõu pidama.
Nõupidamised on selle poolest toredad asjad, et suurest rääkimisest hakkab kurk kuivama, ravimeiks sai antud juhul siis hulga värskeid mangosheike, õllesid ja gintoonikuid.

Siin toimus ka üks erakordne kohtumine. Väsinud T-särgis penskarist soomlane vandus perkaleid, et selles karupees naapureita virosta saatavilla. Aga mitte see pole tähtis- vana oli 6-ndat aastat ümbermaailmareisil ... väikesel ühemehe purjejahil, mis tema enda sõnul on nii vana, et see kogu reisi vältel rohkem aega vees või kuivale tõstetuna remondis kuivanud, kui seilata saanud. Uus-Meremaal näiteks elas ta poolsunnitult 22 kuud, tuli jahti remontida ja eks ringi ka vaja kolada.
Mees samuti low budget reisil, nagu meiegi, oli ankrus siisnsamas baari taga, sadamas parkimine läheb kalliks.
Koju ei plaani enne 2 aastat jõuda. Pole ka veel otsustanud, kas tõmmata ring ümber Aafrika või panna otse.Mina läheks ümber, usun nii teebki.
Vana mees, ega tal kiiret kuskile polevat- naise juurde igastahes kindlasti mitte. Proua käib tal ise sadamates aeg ajalt vastas, järgmine kohtumine tulevat ehk paari kuu pärast Bankokis.
Kas Anju või Lea küsis, miks sa naist kaasa ei võtnud. Kus vana hakkas naerma ja kätega vehkima, minge nüüd, ei sihukest lollust teha tohi, hakka veel vanast peast lahutama. Ja ega ta mahukski , see nii väike jaht, 1 koi vaid sees. Õnneks.
Vana lubas oma ümbermaailmareisist raamatu kirjutada, jälgige siis. Autoriks Matti Lappalainen. Ja tervitused Mattilt Vambo Käerile Dominiiklaste kloostrist.

Nõupidamise otsus oli ühehäälne- bussijaama ja liinibussiga saare keskele, Soe'sse. Tehtud, mõeldud. Public taxi e bemoga bussijaama.
Viskasime kodinad bussi, öeldi et kohe läheb. Noh, selge, nagu ikka Aasias, kui buss kohe tuleb, läheb, siis heal juhul tunni jooksul. Kui varsti peaks minema, siis on lootust täna liikuma saada. Igastahes seoti juba padajanni katusele- nagu igal pool seni nähtud, on nii kutsikatel kui ka liinibussidel alati ka cargo funktsioon täita.

Oebobo bussiterminal on muuseas ka see nimetamisväärne paik maamuna peal, kus ma esmakordselt elus koeraliha sõin. Ausalt.
Näitasin näpuga vaagnatele ja peremees seletas, mis mögin kus on. Ühes oli "doog miit". Misasja?! Wilddog? Forestdog? "No, normal dog, city dog". Tohohh krt????? No ei saa ju proovimata jätta, loomake juba niikui nii potist läbi käinud, päästa ma teda sealt enam ei saa. Lea loobus, aga Teder ja Anju jõudsid juba enne mingi teise söökla valida, jäid kuhugi ettepoole kala sööma.
Vahur, kes nüüd toiduvaliku osas "NII igav" oli?
Ja tee või tina, tuleb tunnistada, et vaid mõned oma naise, ämma ja ema tehtud jõuluseapraed on olnud maitsvamad, kui selle Kupangi koera(kese) liha (rahu tema hingele)! Kokakunstilgi võib siin muidugi süüd olla, kuid laisk oli see kokk küll olnud, lihatükkidel olid kohati mõned karvad küljes ...  pisiasi selle maitse juures.
Et siis, kui keegi tahab ka maitsta, siis vaadake Oebobo bussiterminali servas mitmed warungid, ühes neist. Küsige julgelt.

Soe'sse jõudsime pimedas, pole just parim positsioon öömaja otsinguiks.See, mille ees bussijuht peatus, oli täis. Info valgetest turistidest levis hetkega ja kohe ilmusid välja motomehed ja 1 pikap ning pakkusid küüti.
Lehmakauplemine päädis nii, et Anju ja Lea said kumbki omale ühe ojecipoisi ja meie Inseneriga ronisime pikapi kasti juukseid tuules lehvitama. Viimane küll võimalik vaid Inseneril.
Tuttav jama, turiste pole kuskil näha, aga LP-st valitud odavamad öömajad järjest fullfullfull. Pagana kohalikud, olge rohkem lastega kodus!  ;o)   Ralli pimedas linnas lõppes siiski edukalt, lõpuks joppas- ojecipoisid (mototakso) võtsid initsiatiivi ja leidsid meile odava ja sobiliku hotelli. Oli teine suur nagu väike kaubamaja ja meenutas mulle nõukaaegseid Kesk-Aasia vabariikide pealinnade gostiinitsaid.
Hommikul avastasime peldiku kopslemisbasseinist (kes alustas lugemist mitte algusest, siis see on tünn või veekast peldik/dushiruumis, kust võtad kopsikuga vett perse pesemiseks või dushitamiseks) pisikesed ja peenikesed mustad vingerdavad ussikesed. Loodetavasti olid need ikka seda tõugu, mis inimeste kehaavauste kaudu sisenenult sinusse oma pesa teevad ja varsti koorunud vastsetele saab sinust sahver, mida seestpoolt tühjaks sööma hakatakse.

Hommikul rentisime pärast läbirääkimismaratoni ojecipoistega 2 rollut, 80K/tk. Kallim, kui harjunud olime.
Sihtpunktiks jõuda läbi mägismaa Timori lõunarannikule, väisates teel muuhulgas ka Boti küla, mis kuulus oma imelise ümbitseva maastiku, keskmaa mägedega, oma sajanditevanuste traditsionaalse külarhitektuuri, elukorralduse ja kommete poolest. Tänu Boti oma "kuningale" (Raja) ja tema truudusele iidsetele traditsioonidele pole misjonärid ja klassikalised religioonid suutnud sealkandis kanda kinnitada. Rahva lemmik on nüüd küll juba mõne aasta botilaste oma paradiisis, kuid tema üritus elab tema naise- kuninganna, kuningapoja ja kuningatütre toel edasi.

Soe'st võtsime suuna põneva nimega kohta, Niki Niki. Esialgu asfalt, lust ja rõõm kimada. Kõigil ristmikel teeme järjest joogi, mango ja teeküsimispeatuseid.
Siin seal kadreerimispausid, traditsioonilised ajaloolised elamud neil siin kohe eriti fotogeenilised. Sellistes primitiivsetes onnides on siinsed rahvad elanud sajandeid, kuid nüüd Indoneesia valitsus otsustas, et lõpp sellel viletsal ja inimvääritul elul. Kohustati inimesi ehitama endale kaasaegsed, laudadest seintega korralikud majad, veel parem, kui lausa kivist ja plekkkatusega. 
Käsk on vanem, kui meie, rahvas ehitas uued majad, kuid seda vanade elamute ette ja ... elas nende taga edasi oma vanades heades rohuonnides, sest need olevat tervislikumad, hingavad paremini, lapsed ei haigestuvat nii palju.

Ühte sellisesse ronisime pererahva loal ka sisse. Keskel lõkkease, nagu danidelgi Paapuas, kuid serva ja maa vahel õhuvahe. Sees roovitis pigitunud nagu meie suitsusaunas. Parsi peal kuivavad maisitõlvikud, mingid maltsad jne.
Astume mitmesse õue sisse, pererahvas särab võimalusest võõraid inimesi näha ja vastu võtta. Tõeliselt huvitav on nende igapäevasesse elu sisse minna, vaadata, kuidas nad elavad, mida teevad, et ära elada. Ühes mäenõlvale jääva elamise juures kaevas noorperemees kaevu. Nii meetrine auk maa sees, katus peal ja redel kaob musta sügavusse, põhja näha polnud, kivike kukkus ikka mitu sekundit. Redeliks oli bambuslatt, millele klotsid bambusnööriga külge seotud. Poiss kaevas all kirka ja kühvliga, naine ja ema tõmbasid nööriga kivi- ja mullaämbri üles. Sügavust võis olla hetkel 15-20 m jagu ja millal ta veeni jõuab...? Jõudu ja vaimukindlust talle.

Arvatavasti seetõttu, et Boti kandis on vaid halvad ja väga halvad lahtise kruusaga mägiteed, ei näinud me seal ühtegi turisti. Tee lookles mööda kuiva, kaunist ja müstilist mägismaastikku üles alla, üles alla, mööda mäeharju, järsud laskumised, sama järsud tõusud. Kord kitsas, kord lausa jalgrada, kord sügavate rööbastega või paksu lahtise kruusakihiga, kuhu meie rollud tõusudel kinni jäid. Nuta või naera, aga naised pidid mitmeid tõuse jala võtma, kahekesi üles ei saa. Mina ei nutnud, ma sain Inseneriga äksõnit. Aeg ajalt pidime siiski ka ise rollut kõrvalt mäest üles trügima. Tõelise Pariis-Dakar ralli Soe-Boti mitte kehvem, vaid lühem variant.
Krt, ma kärsatasin ratast valelt poolt üles lükates oma sääre vastu tulikuuma sumbutajat ära. Hea seaprae lõhna tuli. Kuni reisi lõpuni käisin kinnikasvamast keelduva haavaga ringi. Õnneks sai aega ajalt soolase mereveega desinfitseerida.

Mingil ristmikul sõitsime üllatus-üllatus, politsei teesulule sülle. Keset karu peed, keda püüda? Loomulikult polnud minul peale rollu enda dokum-de muud halligi ette näidata, ei juhilube ega ka isikutunnistust. Aga juba kontrollitud trikk- oled löödult üllatunud, siis kurb lõust ette manada, tunnistad, et oled tõesti kaamel ja ausa mehena naeratades, lubad järgmine kord hea poiss olla. Töötas.
Muuseas liikluspolitseinikud on siin enamasti tõelised chipandeilsid. Naistel näod reetsid, et mingi plõks käis neil kuskil seespool- vaaau, vat ö mään!

Kaugetes kolkakülades jooksevad päris pisikesed lapsed meie peatudes hirmunult kisades peitu. Suuremad jooksevad ikka vaatama, aga keegi ei karju gula-gula või mani-mani. Rahvas on ülisõbralik ja lahke. Kõik lehvitavad ja naeratavad, kui mööda sõidame. Siin on valge inimene palju suurem vaatamisväärsus, kui Paapuas, Baliemi oru äsjakäidud osas.

Et offroad rallietapp, võiks ehk nii nimetada seda Boti kandi mägist lõiku, venis oodatust pikemaks, siis oli selge, et me mere äärde ei jõua ja hakkasime läbi külateede ristmike ämblikuvõrgu otsima tagasiteed Soe'sse. Ühel ristmikul ostsin mingi roosa joogi, mis osutus siirupisarnaseks E-ainete kontsentraadiks ja mille joodavaks lahjendatud lahus keeras ISEGI MINU soolestiku natukeseks ajaks lurriks. Hea, et sõbrad seda ei joonud, nad oleks tulnud muidu reisi lõpuni hospitaliseerida.

Tagasiteel saime vist isegi veidi vihma, see haihtus maapinnalt hetkega, nii krdi kõrb oli. Lõunat sõime seekord seekord ühes teeäärses ERITI toores warungis. Õlut siin warungites ei müüda, kuid müügiputkadest saab janune teeline ikka häda kustutada. Kuid ära looda leida külma!
Soesse jõudnult kotid selga ja teeäärde bussi ootama, neid pidi käima kuni hilja õhtuni, et Kupangi sõita. Minutit 10 ja meid korjas üles mingi tsartersõitu tegev erabussike, kes tahtis küll topelt, kuid jäi kohe nõusse ka liinibussi hinnaga. Meie seljakottide pagasnikusse mahutamisel vajas tagaluugi kinni surumine 3 mehe jõudu Tagasi Kupangi jõudsime 2X kiiremini ja 4X mugavamalt.

Kohal jälle pimedas, kuid teadsime, kuhu seekord minna. Lavalone Homestay and Hostel, puhas, askeetlik ja väga odav. Õhtu veetsime jälle nightmarketil. Dziisas, seekord olid kalmaarid hiigla maitsvamad, kui krevetid, mis hiilgasid siiski oma tavalises headuses. Soovitan soojalt, kui Kupangi satute, ärge seda kohta vahele jätke. Hommikuks tellisime takso järele, et Bolok sadamasse praamile jõuda. Spordilaager jätkub, järgmine kodu saab olema Florese saarel, aga kauaks, pagan seda teab, eks õunte pealt vaata.

Kella 6 ajal läks mees nagu ikka jahile, sest ega odava öömaja hommikusöögiga ju peret ära ei toida ning saabus kotitäie rasvaste suus sulavate banaani- ja maniokipirukatega. Seljakottide pakkimine oli küllap hotellipoistele signaaliks, et aeg on nännimüüjad ruttu kohale kutsuda, ohvrid hakkavad lahkuma.
Ja algaski ebavõrdne ning peaaegu, et ettemääratud tulemusega kauplemisduell Rännurebane Anju vs tulest,  veest ja vasktorudest läbi käinud 2 rändkaupmeest oma sallide, rättide, tikatite ja muu nänniga.
Kuid enne, kui Anju jõudis teha või välja öelda valesid strateegilisi otsuseid, saabus valgel ratsul kauplemisguru ise ja hakkas Anjut "siil : "ikka serviti"" kombel teisest toast vaenlasele arusaamatu eesti keeles kauplemisnippe ning müügimeeste psühholoogia salakäike õpetama.
Tulemus, Anju sai oma nänni norm hinnaga kätte ja kaarnad lendasid laiali poolega loodetust.
Anju, sa peaksid mulle nüüd tglt õlle välja tegema. Või tegid juba?

Tellitud paksu taksojuhi saatsime oma Landcruiseriga pikalt, sest küsis palju rohkem, kui õhtul kokku lepitud sai. Vana jäi vihaselt (ehk enda peale) järele vaatama, kuidas me tänavalt mööduva bemo sebisime ja sadama poole jeehhhat panime. Suur tükk ajab suu lõhki.
Sadamas, kui piletid 18 tunnisele loksumisele üle Sawu mere Florese saarele, Ende sadamasse ostetud, viisime pambud varakult laeva, et paremat platsi saada. Võtsime keskmisel dekil endale akna alla 2 toolirida.
Laev sarnanes nõukaaegsele Hiiumaa kopsikule, aint palju suurem. Igasuguse kauba laadimine juba käis, kaste, kotte, rollereid tassiti,  veeretati ja laoti laevale. Piigad jäid kohti hoidma, me Inseneriga läksime kaldale lõunat sööma. Tagasi saabusime kaasas pudel sopit, närimist teele ja superüllatusega naistele. Oota, ära kiirusta!
Alumine dekk oma superökonomi tariifiga oli igast otsast ja külgedelt tuulele ning vihmale avatud kaubadekk, keskmisel dekil oli normalökonomi klassi "salong", üleskeritavate presendist kardinatega kaetud aknaaukudega (ruloode esiemad) ja bisnisklass, mis erines ökonomist vaid klaasitud akende, ventilaatorite ja narmendavate pehmete vakstutoolide poolest. Ühesugune rooste ja ajahammas igal pool. Meil oli kõva boonus, otse meie toolide ees olid päästevestide kapid- Indoneesia praamiõnnetused on ju maailma meedias juba uudiskünnist mitteületavateks kujunemas.
Alumisel, kaubadekil lamas ja istus maas vahest sadakond inimest, suuri ja väikseid, igasugust pudipadi, träni, suure ja väikesi kaste, mitukümmend rollut, kirst kadunukese ning lähisugulstega ümber ja pappkastivirn mitme tuhande tibuga. Säutsumine, piiksumine kostis ära kolmandale, meeskonnadekilegi. Meie salong tuli rahvast täis, vast 150 inimest ja bisnises vbla 50 kanti. Sadamas kolmanda deki reelingul kõõludes nägime ümber laeva tiirutamas mitmeid väiksemaid raisid ja ka ühte manta raid.
Ainukeste valgetena olime welkamm kaptenisillale, samuti kasutasime meeskonna peldikuid, need olid talutavad erinevalt üldpeldikuist. Indoneesia praamide peldikuist leiab interneedusest mahlakaid kirjeldusi, ka meie omad oleks väärilised olnud. Kui tahate, võtke ühendust, kirjeldan.
Rabasime oma naisi üllatusega, kotist ilmus välja 2 purki kondenspiima, nad juba ammu unistanud sellest. Nüüd läks orgiaks. Naised sulasid ja särasid, tänutäheks eraldati meilegi mitmeid lusikatäisi, oma käega, hellalt otse suhu. Mehed kasvasid ka selles säras igati mehemaks ja õlgadestki laiemaks, aga ... ohh, mis mul sest ...

Kaptenisillal, õpetas cheaf officer meid laeva juhtima. Uurisin merekaarti, meie kursi all oli juba paari sõidutunniga kogunud 1,5 km sügavust, öösel seilame pikalt üle 3,5 km sügaviku. Ausalt öelda hirmutav ja raske seda ette kujutada.
Magama sättisime end laevast renditud paksudel vakstuga kaetud madratsitel tooliridade vahele ja mina pahaaimamatult akna alla. Öösel läks pagana tuuliseks ja hakkas vihma kallama. Eks proovi magada, kui sulle aknaaugust pähe sajab. Ja hakkas kuratlikult kõigutama, minu ärevil meelte arvates ohtlikult suure kreeniga, laine näis laevatuledes vaadatuna ikka päris suur, nagu tormisele ookeanile kohane.
Ronisin bisnisklassi vihmavarju, kuid raske oli uuesti magama jääda, mõtted sebisid päästevestide kapi, mis nüüd tundus olevat minust ärevusttekitavalt kaugel ja viimaseid minuteid külili ujuva laeva seinu mööda ülesronimise tehnikaid ja strateegiaid pidi.
Aga seekord polnud me äravalitute hulgas ja hommikul leidsime kella 5 ajal meie suure munakoore juba rahunenud Sawu merel (India ookeani kirdenurga ääremeri) õnnelikult silmapiiril paistma hakanud maa, imeilusaks loetud Florese saare poole tossutamas.
PS. Järgmisel päeval sain naiselt muretseva SMS, et kas me ikka elame veel, uudistes teatati, et Indoneesias jälle tormisel merel 1 praam inimestega koos põhja läinud ja meist ammu ei kippu ega kõppu.

Öö jooksul oli siiski üht teist juhtunud- Anju vaevles öö läbi mõningase iiveldusega, mis ei andnud ka hommikuks järele ja mina sain pagan teab millest soolestiku jälle kergelt lurisema. Õnneks siiski mitte tegevusvõimet halvavalt. Arvatavasti krdi sopist, sest olin ainuke, kes seda seekord imes. Kuigi pole kunagi kuulnud, et alkohol nii mõjuks. Kuigi ... mine sa tea, mis sitta selle puskari sees olla võis, maitse polnud igastahes parimate seast, isegi Lea keeldus teist korda proovimast.

Seilasime mööda vulkaanist, mille otse merre vajuvalt järsult küljelt oli näha susisemas õhku 2 vihast kollast suitsujuga, mis mäge katva pilvemütsiga kõrgemal sõbralikut ühinesid.
Ja siis me neid nägime, ammune unistus sai teoks, väike delfiiniparv surfas laeva vasakus poordis, tegi täiega trikke. Ilus.
Ende lahte sissesõidul sai aeg ajalt näha üsna pinna lähedal ujumas mingeid kummalisi peenikesi näivalt sültja või poolläbipaistva kehaga 1-2 meetriseid usse. Meremaod nad vist polnud, ei olnud näha, et üks ots oleks olnud pea ja teine saba, mõlemad otsad ühesugused. Üsna ijakk tegelased!

Ende sadam. Mis te arvate, mis meid ees ootas? Ei, vale! Ei tulnud trügida kail läbi ennast valjult müüa püüdvate taksojuhtide summa. Juba laevasuul haaras meid enda kaitse alla 1 kapisuurune sell, kes viisakalt ja soliidselt end tutvustas ja pakkus mugavat transat kuhu iganes. Hind oli üsna tõelähedane, kuid kauplemisruumiga siiski, võtsime pakkumise vastu. Küllap oli ostnud endale võimaluse esimesena kliente sebida ja et valvurid konkurendid sadama siseterritooriumilt eemal hoiaksid , sest kõik teised ärimehed kisasid hääli kähedaks sadama väravate taga.
Sõit läks otse Kelimutu rahvusparki, maailma looduspärandi listi kuuluva vulkaani alla.
Aga sellest, mis seal juhtuma hakkas, juba järgmises loos.


Vaata kogu pildigaleriid, http://nagi.ee/photos/valdek/sets/243837/