Tallinnas 26.01
15.11.2009
Eile sai käidud mototaxiga (ojek) kuskil linna teises servas Rote (Roti) saarele laevapileteid ostma. Valisime economy klassi (105K, 130 eeku), sest väidetavalt Bisnisklassis on sul küll airkonn, kuid kauased kogemused ütlevad, et Aasias, kui tahad valge inimese niru tervist säilitada, karda nagu vanakurat välku kõike, kus on airkonn (va hotellid, sest seal saad reeglina seda ise timmida).
Airkonn taksodes, kaubamajades, bussides, kauplustes on kõige kurja algjuur, sest need on keeratud nii kuradima põhja, kui regulaator laseb. Mida külmemaks oma õhu jahutanud oled, seda kõvem ja rikkam mats oled. Kohalikud ei saa sust aru, miks krdi pärast mingi loll higist leemendav gringo palub airkonni maha keerata ja põgeneb poest, kui soojemaks ei saa. Taksodes keeran jahutuse otsustavalt ise maha, sest reisil on tervis eriti kallis ja hädavajalik kraam.
Hommikusöök oli häbematult kesine, tee ja 2 banaanitükki tainas, et ma lippasin tänavale ja ostsin nurgapealsest pirukakärust hunniku banaani ja tainast juurde. Magustoiduks sületäis sulavalmis mangosid.
Nii ilusaid sõnu võibolla polegi, et seda maitset kirjeldada, aga tehniliselt nii võiks see nii välja näha - meil saadaoleva mango maitse tuleks korrutada 100-ga, siis võtta ruutu ja liita 64, vott NII maitsvad olid seal mangod valmimisajal.
Tunnike enne laeva väljumist paneme Susi kummitushotelli peremehe pikapi kastis Tenau sadamasse, 10km linnast. Tee lookleb läbi künkliku kaljupaljanditega kõrbemaastiku, vaid paremal, mere pool on rohelisem, kasvab palme ja riburada järjest kalurikülasid.
Teeme vanaga juttu, saame teada, et L-Timoris on valdav usk kristlus (prtestandid), muslemeid on ca 10% ja Lääne-Timoris on üle 30 dialekti.
Laev on ees, rahvast murdu, kuid sisse veel ei lasta. Vanakoolitrügijana planeerin ära eduka tormijooksu, kuid läksin haledalt alt. Avati mitte need väravad, mida ma eeldasin avatavat.Laeval meie economy class oli paras saun, higiseid inimesi ja kompse-kimpse laeni tihedalt täis topitud, seepärast võis meid kõiki suht kohe ja kogu sõidu ajal leida pisikeselt ülemiselt ahtritekilt koos 4 köitega üheks tükiks seotud rolleriga. Lisaks oli laevas peale Bisnissalongi ka meie economist veelgi economim salong. See oli allpool veepinda ja paksult rahvast täis. Kogu laev olevat "full suld aut". 2006 oli samal liinil samasugune laev ümber läinud ja palju haisid sai söönuks.
Kohalik teismeline tibi üritas mesijutuga Vahurit ära sebida, kuid edutult. Lea oli suhtlemisaldis, nagu alati. Mina ei allunud isegi tibi pilgukontaktidele, niikõvamees olin. Anu aga tagas reelingul minis istudes meesahelsuitsetajate tiheda ja katkematu voo ahtritekile. ;o)Saabudes 1h 40min pärast Roti pealinna Baa sadamasse läks lahti tuttav pull- eks otsi endale õige hinnaga transa, kui bemojuhid näivad olevat sõlminud kartellikokkuleppe. Püüti ikka 3x-set kirvest panna. Lõpuks vedas, üks kutt murdus, kartes klientidest hoopis ilma jääda.
Minek Nemberala külla saare edelatipus, vastu India ookeani, suht vähetuntud surfiparadiisi, kui apr-st okt-ni puhuvad tugevad kagutuuled. Valge liiva rannad, rannakaljud, kalurikülad.
Pisikesse bemosse topiti 11 in + 2x nii palju kotte, kaste sumadane. Peale liigutamise oli pehmelt öeldes raske ka välja miskit näha, sest kogu klaasipind oli kaetud ägedate värviliste välismaa kleepekatega, kaasa arvatud ka esiklaas. Viimases oli juhile piisavaks vaateväljaks kleeberdamata jäetud 15 cm laiune piiluriba. Aga mõnes oli kohas kleepsudel läbipaitev koht, nii et nägime end sõitmas kohati asfaldil, siis kruusal, nii siledal kui ka auklikul, kuid maastik, see oli müstiline, kõrbeline, mägine, kaljunukkidega, palmid, palmid, palmid. Jõesängid kuivad- kuid vihmaperiood pole enam kaugel. Ja see pidi loodusesse tormilise elluärkamise tooma- kõik, kõik läheb roheliseks, õitsema ning kasvama lausa silmnähtavalt. Ja pruun kõva ja kuiv tolm muutub lõputuks poriks.
Kodu valikus võitis konkurentsitult ja pika edumaaga Tirosa, seda küll pärast Thomas Homestay ülevaatamist. Mõlemil sama hind, 100K/tuba, incl kõik toidud, kuid Tirosa ju sisuliselt rannal ja suht nooblid bangalod, Thomas aga hosteli tüüpi.Saame kõige merepoolsemad hütid, üks neist tutikas, alles maalritööd tehtud. Voodidki just saabunud ja veel kilepakendis. Möbleeriti meie jaoks käigult.
Kohta peab tore suur perekond, 3 põlvkonda koos, mitme koera, kasside ning igat mõõtu sigadega. Ümberringi massiliselt kookospalme. Kui veab, leiad värskelt allasadanud pähkleid, paksu kookosekihiga, millel mahl pole veel käärima jõudnud minna. Perenaine õpetas neid matseetega avama, nüüd suudan ise peret nendega toita, nii piim kui ka bountykiht pannakse pintsli.
Kui hütid käes, tormasid virulased muidugi kohe ookeani. Rand sedakorda valge liivaga, põhi liivane, rohus, auklik ja künklik. Põhi roosasid ja oranze, suuri kühmulisi meritähti täis. Parasjagu tõus algamas. Et mõõna ajal ujuma saada tuleb 200 m vantsida. Murdlained on rannast kaugel, kuid siiski võimsad. Õhtul pimedas, tõusu tipus võib aga veepiirilt peakat panna.Jalutasime koos 2 hilise seaga loojangu ajal piki randa, kuni asustus näiliselt lõppes. Insener sai seal jutu peale kahe sõbraliku rotilasega, kellest 1 politseinik. see lubas talle orgunnida unistuste reisi koos professionaalsete kaluritega ööseks merele kala püüdma. Loomulikult tasu eest, sest vaevalt valgest mehest palju seal kasu on, tülinaks võib olla. Ja küll nad teavad, et kui valge mees miskit tahab, küll tal selleks ka pappi on.
Koduteel pimedas komistasime teises küla servas tühja baari otsa, kus ...NB! oli KÜLMA õlli! Just, sest see polnud sugugi tavaline, et lihtsalt lähed ja ostadki külma õlle. Lihtsalt. Njeeet braaat, kui kuskilt külma leidsid, siis oli ikka pidu.Ette ruttavalt lisan, et kui ikka sigapalav on ja kurk kähiseb, maitseb soe õll veelgi parem, kui külm tavaoludes. Tervisele ka kasulikum. Aga siiski õudne mõelda, eksju?
Õhtusöögil tutvume naaberbanksi elanikega, ca 60-ne austraallase Pauli ja tema noore Sumatralt pärit naise, Sonjaga. Puhkamas siin- Pauli restoranis Ubudis, Balil saadakse ilma peremeheta ka hakkama ja lapsed kaelast ära Jakartas. Ning noored hullavadki kahekesi Rotel. Tibi teeb "massale" aeg ajalt bangalo verandal massaazi. On ikka elu!
Enamus turiste ja expatte siin austraallased, Indon-a ju lähim eksootiline ja odav maa neile, mingi 400 km merd vaid vahel.
Pärast mõningast istumist ja mõmisemist koos sopi'ga (sopi- palmipuskar Lääne-Timoris, 12-25 eeku/L) tähistaeva all, läksime enne tuttuminekut ühisele ööujumisele, tõus oli haripunktis, meri palmideni väljas ja 5 m kaugusel olid juba kaelani sees. Ja mida asja!! ... vesi helendas liigutamisel. Sinised, intensiivselt helendavad tillukesed täpikesed tekkisid käe kiirel liigutamisel ja lainete kaldale loksumisel. Bioluminestsents- olen seda näinud varem Puerto Ricos (eriti vinge, kogu vesi helendas) ja Vietnamis. Maailmas ei pidavat palju neid kohti olema, kus sellise võimega vetikaid elab.
16-18.11.2009
Aja end vara maast lahti. Hommikustel koiduaegsetel fotojahtidel rannas saab vahetult sisse elada indoneesiapiipeli elurutiini ja tavadesse. Suhelda rohujuuretasandil, kasvõi kehakeeles, kõik saab selgeks. 
Vanainimese linnuune tõttu osalesin ka kiftil kalaturul pärast koitu kalalaevade merelt naastes. Need sõidavad päris kalda alla vööni vette ja ülesostjad, neid on murdu, vist söögikohtade (warung'ide) ja turgude varustajad, tormavad võidu vette, korvid pea kohal, laevadele vastu. Tugevaimad saavad esimesena end laeva vinnatud ja ka parema noosi, eriti, kui on kesine saak. Kui saak hea, siis jätkub kõigile. Nõutuimate kalade osas tekkis lausa ülepakkumine.Esimesel hommikul olid letis üks 2 meetrine vasarhai (juba suht ohtlik elukas), kaks 1 meetrise diameetriga raid, 1,5 m mureen, paarkümmend 10+ kilost kala ja roppu moodi vähemaid vendi. Kõik läks kaubaks, vaid raid jättis meeskond endale.Kõigepealt müüdi maha hai uimed, tähelepanuväärne delikatess.
Lea oli viimastel päevadel samuti eakate elurütmi üle läinud ;o))) noh, kus sa ikka pääsed ja sebis end ka varavalges randa. Insener ja Anju unepuuduse ja varase ärkamise üle hetkel veel kurta ei saa.Pärast kuninglikku hommikusööki rendime võrrid (50K/p, 60 eeku) ja läheme kruiisile. Anju jäi koju, oli vist veits haige. Sõitsime piki rannikut ida poole. Mitme päeva jooksul kruiisisime läbi päris mitu matkaradiaali.
Mõnusad lonelybiitsid, majesteetlikud kaljumäed, alati naeratavad inimesed, "hello mister" põngerjad, teravate kividega kruusateed, sügavate löökaukudega asfalt, maalilised orud, mere poolt nugateravateks uhutud kaldakaljud, kohati lopsakas loodus, muidu poolkõrbemaastik.Armsad kalurikülad, paadilaevastikega kaldal, rohukatusega bambus- ja kivihütid, kitsed sead, koerad, lambad, vesipühvlid, pisikesed hobused. Oigama panevad miljardivaated.
See kõik ongi Rote saar.
Insener Teder ostis endale võimaluse sõita 1 öö kaasa pisikesel kalalaeval õigusega püüda kala, kui tal seda lubatakse, teha kõiki vajalikke ja lubatud töid, millest mõistus ja jõud üle käib ning kohustusega mitte liigselt möliseda ega ka segada. Õhtul läksid merele ja hommikul peaks poiss laekuma. Laekuski, väsinud, unine, aga õnnelik ja elamusi ning emaotsioone täis. Ehk räägib hiljem ise siin, mis tegi ja nägi.Muuseas, äriidee järgmistele. Meie poolt reisil läbitud kohtades ja saartel ei näinud kuskil müügil võrkkiikesid, samas kui Birmas, Tais, Kambodzas ja Vietnamis on võrkkiik massiliselt kasutatav elu püsiväärtus. Neid on samapalju, kui rollusid. Ja selles ON ju mõnus lebotada, kus iganes. Kas nad tõesti pole seda veel ära jaganud?
Veel, Roti lääneosas ei leia sa snorglivarustust, tahad vee alla näha, võta kaasa. Korallid on Nemberalla rannavees täitsa olemas, värvilisi kalu ka.
Muuseas, kui sõites rolluga mööda teesid ja läbi sisemaa külade, mida pole kaardil ning peatud mõne kohaliku neiu kõrval, et teed küsida, nad kohkuvad, nagu näeksid valget inimest esimest korda elus lähedalt.
Tsiteerin nüüd omaenda märkmeist, tol ööl kirjutet:
"Tirin nüüd naaberaustraallase eeskujul oma madratsi verandale tervisliku, soolast tiine mereõhu kätte ja magan täna siin ... koos vedela palmikohinaga, ilus nimi tal, "Sopi" ..., et ärgata koos kõrval röhkivate sigade, su pead nuuskiva koera ja kohalikega lindudega... sorry, sopi ajab veitsa sassi ... ning murdlainete kohin uinutab".
Muuseas, meil siin Tirosa rannas on oma Tsitsero, kerge vaimupuudega kodutu, kes elab rannal 2 teki vahel põõsastes. Kõik ta eluks vajalikud mõned asjad on päeval sealsamas põõsastes. Vend ei tee muud, kui käib mööda randa, joob vahel sopit, sööb maitea mida ja peab kõigevägevamaga Lõunaristi all pikki monolooge maailma asjadest.
Nii, kui valgeks läheb, on rand rahvast täis. Päikesetõusu ajal on mõõna maksimum ja kalurikülade naised on pisikeste käsivõrkudega kõik jalgupidi meres, püüdes mõõnast jäänud loikudest pisikesi kalu ja krabisid, kõike mis söödav. Naiste korvide sisu kinnitas, et issanda söödav loomaaed on väga lai.
Kõrval kasvatatakse agar-agar vetikat, zelatiini toorainet. Vetikad on seotud merepõhjas paralleelsete nööride külge, seal on terved sellised põllud. Mõõna ajal, kui põllud kuivale jäävad, korjatakse vetikate juurdekasv ja muud nööridesse kinnijäänud rohi ära, ning nii öelda seeme jäetakse uusi võsusid kasvatama. Pärast kuivatatkse saak kaldal ja lähebki müüki.Olen hommikuti ikka sulandunud sellesse seltskonda, jummalast huvitav.
Esimesel rollupäeval tegime Vahuri ja Leaga ringi ümber saare läänepoolse osa. Mitmes külas võeti rõõmuga vastu, saadeti poiss palmi otsa spetsiaalselt meie jaoks pähkleid alla loopima, kostitati kookospiimaga ja sellega, mis Bounty sees on. Teisal, kui kurk kuivas, anti pudelivett, mille eest nad ju ise on maksnud. Ning mõlemas külas keelduti rahast.
Siis ühel jämeda lahtise kruusaga 30kraadisel langusel, võttis mu rollu juhtimise enda peale, minu ülesanne oli lenksust kinni hoida ja leppida saatusega. Saatus viis meid teelt välja okkalisse võssa, aga kõik jäid terveks, siis mina ja rollu, Lea oli ettenägelikult juba mäe otsas tagant maha karanud.Insener Tederil ka tagasiteel ei vedanud, kumm puru. Mingi kohalik kutt võttis ta abivalmilt sappa, juhatas kellegi õue. Seal võeti härjal sarvist, tunniga olime jälle sadulas.
Aga vahepeal juhtus ka miskit. Läks pimedaks juba. Küsisin poistelt, et kas nad sopit müüvad. Ei, aga teavad, kes müüb. Tehtud-mõeldud, üks kutt kargas mu rollu rooli, ma tagaistet kaunistama ja panime mööda põlluteed kuskile metsa vahele, 2 km pärast maandusime mingis külas. Kottpimeduses hüüti kedagist, siis veel kedagist ja see hüüdis kedagi kolmandat ning lõpuks keegi loivas unisena kohale, seletati miskit ja siis kuskil pimedas saras miskit solises ning toodigi mulle väike cocapudel sopiga. Näidati tikuga tuld ka, et ikka on täis.. Degusteerisin, väga huvitav ja paljulubav bukett- õhuke, kergelt lilleline, võib aimata hõrka õuna, samuti magusaid vürtse, kohvi, šokolaadi ja vaniljet ja lõpuks- milline täidlane järelmaitse. Ümara ning pehme struktuuriga delikaatne puskar! Priiima!
Siis võttis kutt kilekoti, hakkas minu sopit sellesse valama. Mis krt? Ok, maksad pudeli ka kinni, saad koos pudeliga, muidu läheb kilekotti. Misteha-misteha. 5000 (6 eeku) maksis. +1000 cokapudel. Kupangis küsivad saadananahad 20K!
Pärast kihutasime pimedas kodu poole, hundisilm, mida nimetatakse rollu laternaks, näitas hägust valguslaiku 10 m kaugusele. Huvitav kojusõit oli. Aga alles pärast läks tipsutamiseks.
Teisel matkal leidsime X külast kaubanduskeskuse, 2x2 m kioski. Ja seal oli ÕLUT! Pisiasi, et neil pole külmikut, oli antud hetkel tõesti juba pisiasi, sest janu oli meeletu. Raske on uskuda, et KUUM õlu võib sigahea olla, kuid ta oli.
Mis üllatas, väga palju on Sat TV taldrikuid, rikkamates külades, kapitaalsemate majade juures veel mõistetav, kuid ka bambusseintega ning rohukatusega onnide kõrval oli ka vahel taldrik kogu oma ilus..
Ja mis kohe väga üllatas, mõne korra nägime suvalisel laudadest ja rohukatusega hurtsikul päikesepatareisid ...
Oma surnuid maetakse siin perekonna krundile. Paapuas tehti pisike varjualune põletusmatuse lõkkeaseme kohale. Rotel aga oli aedades tihti lausa mitmeid sarkofaagikujulisi, jõukamates peredes ka glasuurplaatidega kaetud kalme. Mingit erilist hardust nende vastu üles ei näidatud, neil istuti, lamati, üksi ja mitmekesi.
Viimasel päeva hommikul vara tegime Leaga kahekesi tiiru peale Nemberalast põhja jäävale saareosale. Kahekesi sellepärast, et Insener oli veel kohalike merekarudega merel ja Anju on küll imeilus ehe rollu tagaistmele, aga minu rollu tagaiste üle 1 ehte ei mahuta. Tee sai varsti otsa, edasi sõitsime piki kallast mööda jalgrada. Avastasime rannakaljudelt kümned ja kümned suured poolikud merekarbid. Kõigis merevesi sees. Aurutavad veest meresoola välja, sedasama mida me pärast poest ostame.
Läksime uurima kaldaäärset kirikut. Mitte hingelistki kuskil, paraaduks kinni. Aga tagauks lahti. Lihtne, askeetlik kirikukene. Koguduse istmeteks on klassikalised, meilegi tuttavad valged plastiktoolid. Ühte külla sattusime sobivalt ajaks, kui oli just saabunud rändkaupmees, Rollul oli mõlemal pool ja keskel suured kastid, mis täis söögikraami ja muud väga-väga vajalikku pudipadi. Sõime kõhu pannkooke ja banaanipirukaid täis.
Pärast lõunasööki läksime uuele rollumatkale. Ida poole, jälle läbi saare põhjakaldale, kuid uut marsruuti pidi. Sõitsime mööda kruusateid läbi maitea palju külasid, enne põhjarannikule jõudmist olime mitu korda totaalselt eksinud, aga kohalikud teadmamehed aitasid jälle järje peale. Teeriste on neil liiga palju ning teeviitu ei ühtegi. Aga vahet pole, kaardil polnud niikui nii enamust ei neist küladest ega ka teedest. Ning maastikku, ka sisemaal, ei jõua ära imetleda.
Viimaseks hommikuks on kella 9-ks tellitud privat bemo, pappi taheti 250K sadamasse sõidu eest, kaubelda ei andnud, aga alternatiiviks oleks olnud liinikutsika peale minna kell 6.30. Nõu vei.Laevaga tagasisõidust ei mäletagi miskit, juu siis polnud miskit mäletamisväärset.
Järgmises loos sõidame rolludega Lääne-Timori sisemaale seiklema.
Vaata kogu pildigaleriid, http://nagi.ee/photos/valdek/sets/243837/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar