... Ja Bali naa (täiendatud 15.12)

Daam (Onju):
Good Karma!

Parast paari paeva Bali keskosas otsustasime suunduda vee aarde ning veetsime pea terve paeva rollerite seljas, et jouda Amed'i, mis asub Bali kirdekaldal. Mul on alati olnud mingi "idee-fiks", et tahaksin magada ookeani kaldal hutis... Ja siis see juhtuski!
Siin Indoneesias on uldse nii olnud, et pruugib vaid soovida, ja need soovid taituvadki... Igatahes joudsime me parast pikka teekonda vaikesesse kaldaaarsesse linnakesse, kus otsisime pikalt oomaja, kuid ei leidnud sobivat, ning siis sattusime "sinna kohta", sellesse minu unistustest... Good Karmasse sisse soites jatsime rollerid suure puu alla, mille tuve alaosa oli religiooniga seoses tavaparaselt massitud musta-valge-ruudulisse kangasse ning see oli omakorda ule kasvanud ohujuurtega - looduses on joud.

Puude alt labi jalutades jouad restoranini, mis ehitatud kohalikust puidust ning avatud kolmest kuljest, nii et meretuul iga kulastajani joudis. Lauad olid kahel tasandil ning korgemal korrusel vaid istumiseks patjadel. Perenaiseks oli jaapanlanna, kes ulimalt sooja naeratuse ja meeldivate naojoontega - ta olevat 17 aastat tagasi turistina Balile puhkama tulnud ja kohalikku mehesse ara armunud, nii et nuud elab juba koik need aastad siin paradiisirannal ja neil on 5 adopteeritud last. Restoranist jaid vasakule ja paremale minu unistuste-hutid, mis olid valmistatud kohalikust materjalist, peamiselt bambuse-palmi puidust ning katused heinast. Kuna koik hutid peale kalleima olid juba tais, saime Valdeku ulihea labiraakimisoskuse tulemusena nende parima huti ulisoodsa hinnaga. See oli vorratu! Minu unistus taitus - magasin sellel ool oko-onnis Vaikse ookeani poolt puhuvate soolaste meretuulte kaes, sissekaigu esisel terrassil saasevorgu all. Mida Sa hing veel oskad tahta! Ja nii kaks ood jarjest! Meeletu! Meee-leee-tuuu! Ausalt, see oli lihtsalt vorratu. Need haaled ja need lohnad ja need tunded... Seltskond on meil ka fantastiline, nii et tegemist on olnud lihtsalt hunniku taiuslike hetkedega...

Enne ohtusooki tegid kohalikud naised meile rannas kuuvalgel ookeanituulte kohinas massaazi - meie valged alasti kehad said kokku maaritud oli ja liivaga... Kuu peegeldus veepinnast, oli lohnas tugevalt, lihased venisid, hea oli olla...

Jargmisel paeval kaisime ujumas ja snorgeldamas - minu elus esmakordselt. Ma poleks kunagi arvanud, et seda teen, aga juhtus nii, et eneselegi arusaamatult olin uhel hetkel vees, lestad jalas ja mask peas, ning hulkusin pilguga mooda varvilist ja kaladerohket merepohja ringi. Toenaoliselt hoidsin kogenematusest maski valesti, nii et parast seda pikka snorgeldamis-reisi olid mu loualuud valusad, sest suurest hirmust merevett suhu lasta, vajutasin oma valged klahvid lopuni kokku. Hetke ulistamiseks korjasin hutiesiselt rannalt, mis oli kaetud musta liivaga (ma pole seda kunagi varem nainud, nii age, ja nii kuum, ja laikiv nagu marg asfalt) tukikeses korallist ning uhe karbi ning kannan neid kaelas saasevorgu noorist napistatud jupiga juba viimased nadal aega.

Teise paeva varahommikul oli aratus enne paikesetousu (tavaliselt touseme siin koos paikesega kella 6 paiku), nii et 5 paiku tulid juba kohalikud kalamehed, kellega oli eelmisel paeval diil kokku lepitud, ning ajasid meid ules ja paati - oli aeg kalale minna.

Seda tuupi paate, mida seal kasutati, otsustasin mina kutsuda amblik-paatideks - tegemist oli (nais-vohiku arust) kanuu-kujulise, kuid pisut suurema paadiga, millele oli paralleelselt ehitatud molemale poole ka kaks tugipuud, mis paadiga uhendatud ambliku jalgade sarnaste kookudega. Purjetasime siis terve hommiku merel, vottes vastu selle paeva paikese ning kaks vorgutait emotsioonituid kalu.

Balil soime palju mangot - enamasti olid need ulihead ning sulasid suus! Ja ka veel mandariine. Ja palju riisi. Peaaegu igaks toidukorraks. Good Karmas proovisin ka musta riisi putru, mis oli valmistatud kookospiima ja suhkruga - vaga huvitav (Don'i märkus- ärge jätke tähelepanuta, et Anu ei öelnud fantastiline nagu tavaliselt ega isegi hea!). Ja usna tihti olid toidud maitsestatud tsilliga ja kookosega. Riisi korvale pakutakse enamasti kas jack-fruit'i kastet voi rohelisi lehti voi suvikorvitsat voi kala voi kana. Ja olut joime ka muidugi, Pitangi, tihti soojana.

Avastasime, et need kes oosel onni katust mooda krobistavad ja öhe kummalisi helisid saadavad, on eriti suured gekod (kodusisalik). Isane laulab umbes "ehehh?", emane vastab "eiee!".
Lummav konnakontsert ja paikesetousu kukelaul! (Doni märkus- esimene on parim unerohi maailmas, aga see krdi viimane algab kell 4AM ja selle vastu ei aita isegi kõrvatropid!)

Balit sumboliseerib minu jaoks rododendroni ois, mida ka igal voimalusel korva taga kandsime...



Don lisab juurde (kodust ikka)
Et vältida tekkivat jalgratturi päevitust, ostsin mingilt turult endale pikkade varrukatega särgi. Ilusa ilmaga snorgeldamiseks ka vajalik hädavajalik aksessuaar.
Tegime maantee ääres kollektiivse duriani testi. 100% konsensusega resümee- ei haise ta miskit nii ropult ja maitse ... no ega ei ole ikka küll seal mingit "keele viib alla" mekki. Täitsa hall, harju keskmine puuvili.

Enne Onju unistuste Amedi jõudmist saime oma esimese ja kas tõesti ainukese, aga TÕELISE vihma (ei mäleta, et rohkem oleks liguneda saanud) ja käisime ära ka püha mäe, aktiivse vulkaani Gunung Baturi jalamil (01-02.11).

Ülesminekust loobusime, sest ilma giidita üles ei lubatavat, tee peal valvepostid, ajavad tagasi. Päris roppu giiditasu aga küsivad sellisele vaid "tagajalgade tööd" nõudva mäe otsa, millel kõrgust ka vaid 1717m. Baturi giidide klann olevat ostnud omale monopoli giiditeenuse osutamiseks Baturile ja on mäe nüüd sisuliselt omapäi kraatri servale minna soovijaile lukku pannud. Mingu nad põrgu!.
Küll aga käisime Baturi järve ääres kuumaveeallikates (Tirta Sanjiwani) mõnulemas. Minek sinna omaette elamus, kitsas asfalttee läbi ja üle "kuumaastiku", mis viimaste pursete laavavoolude tekitatud. Müstiline koht.
Ööbisime Baturi järve S-otsas Kedisan'is. Päris hea ja samas odav miljonivaadetega mitmetasapinnaline hotell mäenõlval, küla läbiva maantee ääres. Siin oli lahe õhtu paljurännanud sakslastega. Huvitav on võõraste hingesugulastega kohtuda ja muljetada nähtust.

Saatus viis meid ühel teel kokku matuserongkäiguga. Ma parkisin kohe rollu tee äärde ja tormasin protsessioonile järgi kadreerima. Hulga rahvast, igasugu religioosset sümboolikat ja värki, kanderaamil linasse mähitud imelikult pisike kadunuke. Laps?
Keerasid alla jõe äärde, ma järgi. Ja midaasja, jõe ääres visati kogu krempel, ka kanderaam koolnuga ja kõik muu värk, lipud ja päevavarjud JÕKKE! Ja mis välja tuli, koolnu juba värskelt mulla all, aga kanderaamil sissemähituna saadeti allavett tema vaim või miskit taolist, koos kõige vajaminevaga hauataguseks eluks.

Good Karmas peatusime 2 ööd. Käisime loomulikult öösel ujumas (ka siin täheldab vees mõningast bioluminessentsefekti-vesi helendab või sädeleb sinise valgusega liigutamisel), tegime Leaga (noortel paksem uni) ka paar varahommikust rolluekskursiooni ümbuskonnas, rannikult ära, piki orgusid ülesvoolu. Seal ikka hoopis teine elu, kui rannikul, nagu Haapsalu ja Kapa-Kohila. Hõre asustus, majade välimuse järgi ei saa jõukusest juttu teha. Tolmavad jõesaängid ootavad pikisilmi vihmahooaega, loetavate ribidaga kitsed ja lehmad närivad ühtede ja samade rohututtide tuletiste tuletisi. Vaid sead on hea toitumusega, mitte ülesöönud ja rasvunud, vaid normaalselt rammusad, kõigesööjad ju, aitasin külameestel 4 suurt siga autokasti viimsele teekonnale tõsta.

Astusime sisse külakooli, kõik erutusid hetkega, härra direktor tõttas isiklikult käppa suruma ja smool tooki tegema, arvata võib, et turistid rannikult siia mägede vahele just tihti ei eksi. Aga näidata, kus on Eesti, me ei saanud, neil oli vaid Aasia kaart.

Blondi rääkis meile viimasel õhtul augu pähe, et tulgu me tema sõbra uude restorani õhtusöögile. Pidi hea kokk olema ja odav ka. Ok, lähme. Olime ainsad kliendid ja sellest tuli vist kogu meie reisi kalleim õhtusöök. Kott peas jälle. Kuradi Blondi.
Lõbus, hea suhtleja, hea inglisega, tunneb piirkonda, kuid ei soovita teda, religioonist ja ajaloost palju ei tea ning püüab sulle pidevalt pisikesi tüngasid teha- peatub või viib meid ikka oma inimeste juurde ja ei tee teist nägugi, kui need tema klientidele pisikese kirve selga löövad, ta lausa soovitab seda teha või ütleb meile ise hinna, mis on õige hinna x kordne. Kaua sul poiss niimoodi seda tööd teha ei tule!

Pärast õhtusööki läksime kohalikule Full Moon Festivalile ühte templisse. Kahele isasele pandi ka sarongid selga karvaseid sääri katma. Usupüha. Festival kujutas endast ümberkaudsete külade kokkutulekut, kus sai süüa, raha peale erinevaid mänge mängida, pappidele kingitusi ja annetusi anda, palvusel kõik patud andeks paluda, lubada naisele edaspidi hea olla ja ka tegelikult paremaks saada. kaugemalt tulnud ja lapsed ka magada.
Inimesed sõid, lobisesid, mehed mängisid hasartmänge, siis osalesid palvusel ja ega muud vist ei tehtudki.
Kusjuures alkoholi polnud. Seda küll peaaegu. Väidan nii, sest Insener Teder kadus pärast palvusel osalemist kuhugi jäljetult ja suht kauaks. Kui saabus, säras veel rohkem, kui tavaliselt ja kui enne kadumist ning kerge riisiviina järellõhn lehvimas ümberringi. Kohalikud napsumehed olid poisi pärast missat kuhugi hoovi tõmmanud, kerge smool took ja plastikpudeli ringile lasknud. Põhjani. Ikkagi inimesed ju.

04.11 Tagasi Ubudi sõitsime omapead, andsime Blondile eelmisel õhtul leebelt kinga, saame nüüd ise hakkama.
Iga ristmiku peal, kus polnud viita (enamus neist) küsisime teed ja 2,5 h pärast olimegi kõigi naha ja karvadega Ubudis, et läbi kiire dusshi, lahti pakkimise ja ümberpakkimise tõmmata taksoga 180'000.- ruupia eest Denpasari lennujaama.
Pärast 2 vahemaandumist ja 10h lendu läbi poolunes öö ning päikesetõusu 11 km kõrgusel ootab meid PAAPUA.


Vaata kogu pildigaleriid, http://nagi.ee/photos/valdek/sets/243837/