Vennatapusõda, Laulupidu ja Seatseremoonia.

Valdek, Tallinnas

Sirvin siin koopiaid Lea päevikust ja püüan aastatega siledaks kulunud ajukoorelt lähimineviku bitte välja manada.
09.11.2009
Hommik algas tavapäraselt paiku 6 koorilaulutaustaga Anju "kellakuuelauluga":
"Käes on hommik, sa tõuse ülesse,
kuula kuke laulu ja mine pissile"
Mainimisväärne on, et punt kohalikke giide, kes on sellele standardmarsruudile külaarhitektuuri sulanduvad guesthausid ehitanud, on teinud turistile samasse ka peldikud. Jumalast ausad, bambusest, laudadest ja laineplekist kokku klopsitud, küll mõnede piilupragudega poisikeste jaoks, aga seda põnevam naistel ja väärt värk ikkagi.
Ja loomulikult ei jätnud me ka hommikul kasutamata kanalisatsioonitorust, ojast ja looduslikust basseinist improviseeritud looduslikku SPAd (vt eelmist peatükki)- öösel tekkinud higi ja mustuse peab korralik turist hommikul ikka romantiliselt maha pesema.

Tänasesse päevaplaani tuli eile muudatus. Kuna naaberkülas suri paar päeva tagasi üks vana naine ja matus on täna, siis tuleb meil täna puhkepäev, st edasi me ei matka. Pärast Vennatapusõda, Laulupidu ja Seataputseremooniat ühes naaberkülas, Panjak'es (meie Sadraki koduküla), läheme teise naaberkülla, kus venitatakse põletusmatusega niikaua, kuni 4 turisti on ka kohale jõudnud. Tõotab tulla kultuurist tiine päev.

Pärast hommikusööki seame sammud siis naaberkülla. Teel lobiseb Sadrak mõnede naistega, kes näivad Wamena linna peale hängima minevat. Vahuri kott sai hoobilt suitsupaki võrra kergemaks. Külaväravas ootab meid sulgede ja ohtrate kihvadega ehitud sõjakas vanamees. Ka tema sai hea tahte märgiks suitsu. Sadrak, saanud mingi teate, juhib meid külatagusele põõsastega piiaratud väljale.
Võsast tuli välja rohuseelikus palja ülakehaga kenake noor naine, hakkas kujutletavat põldu harima. Siis hiilis teiselt poolt põõsastest välja sõjamaalingus, ja ka rahvariietes e paljas mees, piiiikk oda käes, jooksis naiseni ja hakkas teda oma põõsastesse tirima.
Selge, spektaakel juba algas. Nüüd läks põrgu lahti, naise hõimu poolsetest põõsastest kargasid välja sõjamaalinguis, õlist läikivad, ehitud ja kiviaegsete tapariistadega mehed, nende järel naised lastega. Huilates ja kisades joosti naist päästma.
Nüüd avanes pais ka naisevarga poolses võsas. Ka sealt kargas sõjatandrile mõlemasooline, sarnane ja võrdse relvastusega sõjavägi. Odad ja vibunooled lendasid (mängult), ühendkoorid kisasid ja möirgasid, naised ja lapsed ähvardasid vaenlasi suu ja kätega. Kord taganes üks ja teine pool tungis peale, siis pööras sõjajumal oma muutlikku palet ja õnn pöördus teisele poole. Niimoodi mitu korda.
Ega ma palju emotsioonide, miimika ja retoorika peensustesse süüvida jõudnudki, olin kadreerimisega ametis ja püüdsin oma valge naha ja fotoaparaadiga keset sõjatandrit märkamatuks ning puutumatuks jääda.
Loodan, et sõbrad said sellest rohkem osa ja lisavad hiljem siia midagi. Eks ju?!

Aga äkitselt oli sõda läbi. Kuidas ja millise tulemusega, jäi mul nägemata, ju mul objektiiv oli sel ajal valesse suunda keeratud.
Vaenuleerid said äkitselt keskpõrandale kokku ja hakkasid laulma. Solistid- ainuke noor mees, lihastes ja trimmis kehaga pealik ja veel mõni kobedam vana ning hõbedase kõriga naised esireas, nii noored, kui vanad, ja ooperikoor tagapool. 2 naist soleerisid rahvatantsuga.
Laulud lauldud, algas trikoovoor- turist sai koos pärismaalastega fotograafile poseerida. Anju, Lea ja Insener ei lasknud ka eksootilist võimalust mööda. Mina tahtsin ka, aga see tuli alles pärast pähe, krdi loll, vahva oleks lapselastele kunagi näidata. Vanaisa inimsööjatega enne pidusöömaaega ...

Lahkusime sõjatandrilt ühise sõbraliku perena külla tagasi. Lapsed ja naised said kommionudelt ja -tädidelt pulgakommi. Kogu rahvas kogunes küla keskele platsile. Siin oli juba suur tuleriit üles laotud, väikese lapse pea suurused kivid küpsetamiseks sees. Kõrvale oli kaevatud meetrilaiune ja poole sügavune auk, põhi ning küljed rohtude ja lehtedega kaetud. Pealik süütas 30 sekundiga sisuliselt mitte millestki tule- lühike kuiv bambuskepp, sellele 1,5 tiiru jäme kiud bambusvarrest ümber (niiöelda nöör),  kõrvale kuiva heina, nühkis mõned korrad bambuskiudu ümber kepi ja tossaski, väike tuul nina alt lisaks ja lõke põles.

Seatseremoonia avamänguks toodi lagedale meie rahaga ostetud siga, õigemini suurem põrsas, tõsteti jalust kahe mehe vahel üles ja ohverdati sajanditevanusel moel- preestertimukas tõmbas vibu vinna ja sihtis noole ohvrile otse südamesse. Veri ei läinud sedakorda küll jumalatele, vaid maasse viljakust tõstma. Siga on papuaasidele püha loom, selles mõttes, et teda austatakse mõistusega, temata ei saa hakkama, kuid teda pole vaja jumaldada. Sigadega saab mees endale naise osta,sigadega saab sõlmida relvarahu nii hõimu sise- kui ka väliste tülide korral, siga ei ole igapäevane kartulikõrvane, vaid ainult erilisteks või pidulikeks juhtudeks. Parafraseerin tuntud kõnekäändu- ärgu olgu mul sada sõpra, vaid olgu mul sada siga.

Nüüd hakkas kogu küla tööle- 2 väärikamat meest bambusest noaga siga lahkama (kõrvad ja saba said lastele, pidid magustoidu eest olema), kõik teised hinged- naised, mehed hakkasid auku täitma kihiti tulikuumade kivide, rohtude ja lehtedega, osaliselt tõenäoliselt maitset andvate taimedega ning küpsetatavate köögi- ja juurviljadega, põhiliselt bataat e magus kartul, maniokk ja mingi malts, mis osutus krdi maitsvaks.
Kuumad kivid, kiht vaherohtu, kiht söögiks ja maitsestamiseks, vaherohtu, kuumad kivid, vaherohi, kiht söögiks jne. Ja siis põrsas, kellest oli saanud sisikonnata pinnalaotus koos maitsetaimedega ka otsa, veel vaherohtu, tulised kivid, jälle rohtu ning lõpuks koormakate tihedalt kogu kuhjale ümber ja nööridega kinni.
Ahi oli valmis ja piduroog küpsemas.

Lõpuks istusid kõik ringis ümber platsi ning ringi ning keskele laoti kõik, mis neil meile müüa oli. Mõni meist ei suutnud, mõni ei tahtnud ahvatlusele vastu panna. Insener otsustas omandada endale isikliku "koteka", viisakas eesti keeles peenisetorbiku. Ei hakka ju laenama sellist asja (ja polegi ju kuskilt) kui vaja läheb, noh, kas siis stiilikale või kui preservatiivid otsa saanud ja kiire on.
Mina piirdusin kivikirvega, mis lagunes muuseas juba selajakotis kandmisest ära. Naised piirdusid ehetega, nagu ikka. Vaid Anu, kes peab veel kaasavarale mõtlema, ostis lisaks naiste traditsioonilise laubarihmaga koti.
Lea ja Anju olid nõus aitama Inseneril kotekat passitada ja kinni siduda, mina lubasin eksperdina nõu anda, milliseid sõlmi kasutada, et kui pissi- või kepihäda käes, siis kiiresti ja valutult maha saaks.
Siis peeti maha küla välkkoosolek 4 valge vaatlejaga ning Sadrakust külalisettekandjaga. Pealiku käes oleva suure tabeli ja hulga nimede-numbritega kaustikust ning pikast jutust võis aimata, et räägitakse vist ühiskassa ja residentide majanduslikust olevikust ja tulevikust ning tänase Seavõitlusfestivali tulude jagamisest.
Ka Sadrak pidas emotsionaalse ja sütitava kõne. Meile interpreteeris ta hiljem selle sisu, kui selgitustööd ja üleskutset kaasa tulema tema idee ja projektiga kindlustada kõigi oma koduküla elanike tulevik kindla, pideva ja küllaldase sissetulekuga (unustamata sealjuures enese, kui tunnustatud giidi tööhõivet). Nad peavad vaid kogu küla ja külarahvaga väliselt taatama ja säilitama iidseid tavasid, need igapäevasesse rutiini viima ja kinnistama.
Ühesõnaga, Sadraku projekt tähendab oma koduküla muutmist Dani hõimude vabaõhumuuseumiks. Inimesed on kogu aeg rahvariietes, st  kui ilm lubab, mehed koteka väel ja naised rohuseelikutes. Töötavad ja peavad jahti kiviaegsete meetoditega ning ka eluasemed säilitavad ehtsalt traditsioonilised.
See kindlustaks loodetavasti riigipoolse rahalise toetuse ja pideva ning varasemast suurema hooajalise turistidevoo just nende külale, kui danide kultuuriinkubaatorile. Kokkuvõttes paraneks nende kõigi elujärg.

Aeg läks, zestidest ja lõhnast võis aru saada, et toit on valmis. Ahjul kooriti kest maha, 2 kõige väärikamat meest võtsid küpse põrssa jälle oma hoole alla. Poiss tükeldati jälle bambusnoaga. Naised korjasid kõik ülejäänud söödava kraami ahjust kokku ja jagasid söögi ja iseendidki koos lastega  vist perekondade kaupa puntidesse. Iga laste- naistepunt sai boonuseks tüki põrsast.
Mehed sõid naistest eraldi ja jagasid ka põrsatükke. Meie saime külalistena esimestena oma vennaihu kätte. Lisaks pehme magus kartul, küpsenud mahlane malts- mu arust jummala broo lõunasöök. Ilma soolata muuseas. Õnneks Lea rasvase liha osas päris nii ei arvanud. Vedas mul.

Pidu läbi. Jätsime jumalaga ja võtsime ette uue päevakorrapunkti- matused. Sadrak kiirustas meid külast välja ja ohhoo, mäenõlv tee ääres oli rahvast täis. Kümned, suured ja väikesed, vanad ja noored. Meid lasti mööda ja võeti sappa. Nad kõik ootasid, et koos tähtsate külalistega matusetseremooniale minna. Kohale jõudes selgus kahjuks, et põletusmatus oli juba toimunud, langetasime pead sisuliselt lõpuni põlenud tuleriida juures.
Vahelepõikena räägime danide põletusmatusest. Nii, teeme suure lõkke, 2 korda pikema, kui on laiust. Kui tuli juba parajalt suur ja ise oma elu edasi elav, katame lõkke banaanilehtedega, et me end ära ei põletaks selle ümber sebides. Nüüd võtame oma parimais riietes või lihtsalt linasse mässitud ja armsalt ehitud kadunukese (sõltuvalt võimalustest), asetame ta banaanilehtedele ning katame puudega. Kui leegid on uuesti tõusnud, jääb meil mureks hoolitseda selle eest, et äsja selle elutee lõppu jõudnud, oma igavest teekonda uuel teel ja uues suunas jätkav hing oma maisest kehast täielikult lahti saaks. Ja soovida talle head uut ja piika teekonda.

Külas hargnes saba kaheks, naised ja lapsed läksid "naiste majja", mehed "meeste majja" kadunukest üheskoos mälestama. Rahvast saabus ümberkaudsetest küladest aina juurde. Naiste majast kostev itk ja nutukisa kostis kaugele. Meie toetasime oma tagumikud soojale troopilisele mättale meeste maja juures, sest ka Sadrak ja Zed tahtsid tuttavat mutikest hea sõnaga mälestada.
See, mida nüüd kuulda saime, oli müstiline. Mehed laulsid madalas bassis ja baritonis meloodilist, mediteerivat ühislaulu. Ehe ja toores joig. Tempo ja tooni tõusude langustega, aega ajalt keegi soleeris ja koor siis jälle järele. Tõeliselt nauditav, ilus, müstiline ja samas nukker. Vääriline järelehüüe sinnapoole äraläinule. Imeilus ja huvitav elamus.
Kui Zadrak ja Zed olid küllalt laulda saanud ning meeste majast väljunud, asutasime minekule, käteldes läbi kõik juba ära laulnud või just äsja laulma saabunud mehed (nende initsiatiivil). Muuseas, Lea ja Anju enam ei kohmetunudki, surudes käppa rahvariietatud (st porgandpaljal) mehel. Harjumise asi.

Nüüd võiks veidi selgust tuua "meeste-" ja "naiste majadesse". Majad, tglt onnid, on rohukatusega ja bambusest või laudadest seintega ning imepisikese ukseta ukseauguga. Ja muldpõrandaga.
Naised ja lapsed elavad ja ööbivad rangelt naiste majas. See on märgatavalt väiksem, kui meeste oma. Ühes külas on mitu naiste maja, suuremates külades võib ka meeste maju mitu olla. Ehk siis naistemajas elavad pead-jalad koos mitme pere naised- lapsed, meestemajas mitme pere mehed.
Naistel, lastel, valgetel ja misjonäridel on keelatud meeste majja siseneda, see on püha koht, kuid ukse pealt sisse vaadata võivad küll. Poisid saavad meestemajja elama, kus neile siis vähehaaval meeste elutarkusi õpetatakse, alles siis, kui vanemad on korraldanud meheks saamise tseremaoonia. Sisuliselt on see suur pidu kogu külarahvale, milleks poisi vanemad peavad ohtralt sigu ohverdama. Vanus pole oluline, vahet polevat, teed peo ära, saad poja meeste majja.

Kui tuleb mehel kepiisu peale ja naisel pole samal ajal juhtumisi peavalu, siis saadetakse mitteasjaosalised naised-lapsed mõneks ajaks teise naistemajja. Pärast lapse sündi, kuni ema last imetab, peab mees seksist suu puhtaks pühkima, max 5 aastaks. See on danide hõimu sajanditevanune reegel, et rahvas oma kesiste võimaluste juures suudaks ka oma lapsed kindlasti üles kasvatada. Parem olgu lapsi vähem, kuid olgu neil parem elu.
Sellele "5 aastat seksita" jamale on Baliemi oru meessugu ajaloo jooksul lahenduse leidnud- kui jõuad ülal pidada mitut naist ja rohkelt lapsi, siis lase käia. Boonuseks- keppi saab tihemini. Kui üks naine imetamas, aeled teisega.
Vot sihukesed kombed Baliemi orus. Veel.


Vaata kogu pildigaleriid, http://nagi.ee/photos/valdek/sets/243837/