Kotekakoolitus ja nõiutud kosk

Valdis, Tallinnas


10.11.2009
Tuli meelde, et oleme rääkinud vaid ühest Baliemi orus elavast hõimust- Dani'dest. Kuid seal elavad veel ka lani ja yali hõimud. Meie Sadraku sõnul on see tegelikult üks ja sama rahvas, kuid sajandite jooksul on üks suur hõim jagunenud lihtsalt oru erinevatesse osadesse, on tekkinud eristumine elukommetes, traditsioonides ja keeltes.  Nagu meilgi tekkisid eri piirkondadesse murrakud, millest teiste maakondade jorsid ööd ega mütsi ei jaga.
Valgel inimesel olevat kõige lihtsam neil kolmel hõimul vahet teha meeste rahvariiete järgi. ...? Just, koteka on võtmesõna.  
Teeme selle koteka teile puust ja punaseks ette:
Dani koteka (võib olla nii lühike kui ka pikk, nii sirge kui kõver, aga püstine),
Lani koteka (lühike ja jäme, nagu tõeline kahur, kuid ei pidavat siiski peegeldama sisu gabariite)  
Yali koteka (kõige pikem ja suunatud ... ette! Kasutaja partneri õnneks pole sisu sama pikk).
Danid elavad põhiliselt Wamena ümbrustes mägedes ja oru keskel tasandikul, Lanid oru lääneosa- ja Yalid kagusuuna mägedes

Danide iidset kultuuri lühidalt peegeldav päevane puhkus sai läbi, kotid selga ja teele veidi edasi lõuna poole. Siis ületame Mugi jõe ja keerame tagasi Wamena poole.
Enne lahkumist Zedi kodukülast korraldasime mõnele hädalisele välilaatsareti. Sadraku hambavalu tõrjumiseks alustasime antibiotsikuuri koos valuvaigistitega. Lisaks said naabrinaine ning üks maitea kelle poisike oma mädastele jalahaavadele esmast leevendust.
Mööda kitsaid mägiradu, üle ja ümber põldude, kiviaedade, uhtorgude, ojasängide ning järskude mäenõlvade oli päeva eesmärgiks jõuda suure Baliemi väiksema lisajõe Mugi äärsesse Sjokosimo külla (kirjapilt pole päris kindel), kuhu on Sadrak ja Co poolt samuti ehitatud külalismaja oma klientidele.
Teel peatusime puhkepausiks järgmises suuremas külas, mis sai uhkeldada suhteliselt suure kiriku ja koolimajaga, mõlemad üsna kaasaegsed plekkkatusega puumajad.
Rahvas jooksis kokku atraktsiooni vaatama- valgeid toodi. Mehed kukkusid kätlema, naised piidlesid meie naisi, sosistasid, kihistasid naerda. Paistis, et neid häiris/üllatas/lõbustas Anju ja Lea valged, katmata põlvedega jalad. Meid Inseneriga see küll ei häirind, ennem vastupidi. Kui jutt juba sellele läks, siis peab kahetsusega tunnistama, et Lea pika seelikuga kombekalt enamasti varjatud jalgu saime isegi meie üliharva näha. Iseenesest kurb muidugi,  ;o)
Lapsed said oma kohustuslikud chupa-chupsid (gula-gula'd) ja olid kohe Kõige Suuremad Sõbrad. Insener pakkus pahaaimamatult meestele sigarette ja pidi jälle tõdema, et pakk oli hetkega tühi, sest naisedki on siin ohjeldamatud suitsetajad.
Tegime koolimajja ootamatu inspekteerimisekskursiooni. Sirvisime õpikuid, trükitud konspekte, takseerisime tunniplaani. Ja voilaaa, inglise keelt õpetab siin ... meie giid Sadrak!!! Usin ja väsimatu suhtleja Lea oli juba omandanud mõningaid Indoneesia keele fraase ja lobises lastega nagu vana tegija.
Nii, edasi oli valida, kas pikem ja igavalt lai tee ning üle silla või otse üle põllu, läbi võsa kõrgest ja järsust kaldast alla ning jalgsi läbi veerohke Mugi jõe. Koolmekohast. Loomulikult ei valinud me sillavarianti.
Minu jaoks tavaline mägirada, ei miskit erilist, aga Lea ja Anju jaoks oli ikka täiesti uus ja erutav dimensioon. Sain käsu pildistada loodusfotosid teemal "mina ja õudne mägirada".
Muuseas märkasin teisel kaldal, kõrgel mäenõlval ja üksjagu ülesvoolu võimsat, suurt ja kõrget koske, usun, et ligi sajakond meetrite vertikaalis. Ma PEAN sinna ligi saama!
Jõgi oli näiliselt üllatavalt lihtsa koolmekohaga. Max 0,6 m vett ja kolm-nelikümmend meetrit lai. Aga ära sa märgi, libedatel ümmargustel põhjamunakatel sukeldumata käimiseks oli vool ikka kuradi kiire. Anju ja Lea said kasutada Sadraku ja Zedi dzentelmenikätt, kas ka Insener, ei tea- olin iseenda ja püstijäämisega hõivatud.
Kilisu küla ootas meid oma Sadrak ja Co külalismajaga otse teisel pool koolmekohta. Päris põnev külake, pikk ja kitsas piki kallast. Gesthauss sihuke hubane klassikaline rohukatusega onnike, lausa 2 sihukesi, köögihütt, mis oli samas ka giidide ja porterite öömaja ning askeetlik sööklaputka.
Kohe kõrval oli jalka ja võrguplats. Kohalik pisike sõjavägi pidas nonstop jalgpallilahingut. Tüdrukud poistega võrdsed tegijad. Paar poisikest rahuldasid oma uudishimu välismaailma järele salaja meie hüti akna taga.
Külatänava üks külg oli võsastunud jõekallas, teine külg aga kiviaed, milles igal kinnistul oma "seauks" ehk "uksega suletud seaauk". Hommikul lastakse sealtkaudu sead välja, isemajandamisele ja õhtul ootavad sead vabatahtlikult ukse taga järjekorras sisselaskmist. Inimesed turnivad siinkandis kiviaedade üle astmeliste või okslike palkide. Kuked, kanad ja koerad vaatavad ise, kuidas hakkama saavad.
Enne lõunasööki tegime biitsidessandi jõe äärde. UJUMA! Ammu polnud vette saanud. Lahe on kõmpida veits ülesvoolu, visata end ohkima ajavalt külma, kargesse vette ja lasta jõel end mõnda aega selili allavoolu kanda. Ning siis sooja päikese käes kaldaklibul kuivada, vaadata lihtsalt taevast, ümbritsevaid paksu ja kõrge metsaga kaetud mägesid, jõe ääres omi asju ajavaid sigu, kanasid, koeri ja kohalikke. Mõelda mittemillelegi, tunda end osana ümbritsevast.

Pärastlõunal läksime siesta asemel ekspeditsioonile kaugelt nähtud võimast juga otsima. Sadrak ütles, et see pole hea mõte, teed sinna pole. Ükski turist pole sinna tahtnud minna, kohalikel pole ka kombeks sihukeste mõtetute asjade juurde jalutada, seepärast ei vii sinna mingisugust rada. Raske uskuda, panime omapead minema. Varsti oli hambavalust halli näoga Sadrak meil järgi ja kinnitas endiselt, et läbi sellise tihniku on võimatu ilma matseeteta sinna jõuda. Ja et see nii sigakõrgel läeheb ka matseetega terve päev ära.
Et olime ekselnud juba tükk aega ja tõesti ei hargnenud ühtegi rada vajalikus suunas, jäin uskuma.
Nõiutud kosk, näed ja tahad teda, aga kätte ei saa.

Nüüd keskendusime ümbritsevale. Ning õige tegu- ülimalt lopsakas, tihe ja mitmekesine mets, võimas kärestikuline jõgi ning ei tea, kas kohaliku nõia või paganliku jumala abiga koos püsiv kaigastest ja igasugusest puurisust koosnev rippsild üle tapjakärestiku.
Eemalt mäenõlvalt vaadates dzunglipokudele sarnanevad pisikesed rohuonnid mängukülakestes ja Jaan Tätte tuntud laulu meenutavad kümned mööda nõlva kokku, laiali ja alla, suure jõe poole vulinal üle jalgraja kiirustavad suured ning väikesed ojakekesed. Nii alasti kui ka riietatud, sõbralikult naeratavad inimesed metsarajal, lehvivad liblikad, krooksuvad konnad.
See ongi Paapua.


11.11.2009
Õhtu ja öö möödusid klassikaliselt. Hommik samuti, harjumuseks kippuv iseeneseslik kellakuueäratus, ehmatav suplus ja hambapesu mägijões. Hommik erutavalt jahe, kõrgust siin ka ju kuskil paiku 2,5 km.
Tagasi tulles sattusin külatänaval kokku vanamehega, või pagan teda teab, raske siin nende vanust määrata.
Nagu öeldud, külm udune hommik, vanal iseenesestmõistetavalt paks, veidi väsinud välimusega, aga siiski täiesti OK nailonjope seljas. Nike. Ja ... rohkem midagi, jope ei ulatanud päris hästi varjama rahvarõivastatud alakeha. Aga mis sa ikka muigad, Paapua ju. Normaalne. Päriselt!

Pärast Zedi klassikaliselt maitsvat hommikusööki, läks pakkimiseks ja minek juba tagasi Wamena suunas.
Mõned erinevas vanuses müüginaised olid jõudnud end ja oma turistinänni- pärlid, kotid, kotekad, kivikirve, kõrvitspudelid meie ukse ette laiali laotada. Aga ei läinud kaubaks, ostjad olid küllastunud.
Jagasime lastele jälle kommi, äärepealt oleks kakluseks läinud, mõni tahtis ka teise omi endale. Mängisin siis kurja, aga õiglast onu.

Rada viis läbi külade, metsa ja õuede, üle põldude, lagendike ning kiviaedade, kohati vaevaline ja libe, mudane, siis jälle lai ja kõva. Laskusime jälle Mugi jõe äärde, üle ägeda rippsilla. Teede ristumispaik ja paapuapiipeli traditsiooniline puhkekoht. Siin tunnetasid valged inimesed pakitsust end jões värskendada. Hullu kärestiku kõrval oli pisike vaikne abajas, kus 3 poisikest juba ees. Silla ühes otsas puhkava tänuväärse publiku silma all koorisid europiipelid end pesuväele ja kastsid oma kuumavad kehad nüüd juba pruunidesse voogudesse. Paapuameespiipel unustas suu lahti, nad näevad oma parimates unenägudes usutavasti kaua veel valgeid stringides tagumikke ja räägivad sellest oma poegadelegi, kui need meheks kasvavad.

Edasi läks rada aina üles, üles, üles. Ja siis ... maha põlenud onnid! Sadrak seletas, et siin toimus mõni kuu tagasi peredraama, mehel oli 2 naist, üks oli teist terroriseerinud, see oli end meeleheitest ära uputanud. Naise vend ja sugulased teisest külast tulid vibude ja nooltega asja klaarima, sõda kestis paar päeva ning onnid põletati maha. Asi "vendetta'ks" siiski ei läinud, osapooled istusid rahupiipu popsutama ja hunniku sigade abil saavutati mõlemat poolt rahuldav kompromiss.
Veel üks rippsild, nüüd juba üle suure Baliemi jõe ja lõunaks olime matka viimases ööbimispaigas, x külas.
Parasjagu algas siin üksikule ja kuidagi ujedale või lihtsalt esimest korda kaugel ja üksipäini kolavale tsehhi noorsandile pühendet "Laulu- ja rahvatantsupidu ning Seatseremoonia". vaatasime ka põgusalt. Ei noh, selle külateatriga  võrreldes oli meie spektaakel ja viimne kui küpsenud põrsapala ikka lausa ooperi mõõtu, igat oma miljonit väärt. Pealegi olid meie rahvakunstimeistrid nooremad.
Hiljem läks külas juba lausa rahvusvaheliseks, laekusid 1 hispaania ja siis veel 1 prantsuse paar.
Enne õhtusööki jõudsime veitsa ka ringi kolada, kuni naaberkülani. Insener osales rahvusvahelises jalgpalli maavõistluses "1 virulane versus paapuapoiste gäng". Võitis Sõprus ja World Peace.
Õhtul läks sajuks.
Hommikul viimane etapp, jalgsi vast 10kond km, maantee algusesse (või lõppu, see kustpoolt vaadata), bemode (kutsikate) lõpppeatusesse. Ilus päikesepaistelineline ilm, rahvast voorib rajal mõlemas suunas. Sekka mõni turistki. Hooaeg ikka läbi juba, eelmised 3-4 kuud pidavat neid siin nagu meie Sadamarketi alkoletist läbi käima.


Rada läbis ägedaid, järske ja fotogeenilisi uhtorge, paksu metsa, vahepeal lendas meie kohal mingi kotkapaar. Kõrge kiviaed tuli ette, astmetega palk peal. Sadrak aitas meie tibid üles, ulatas mulle ka käe, aga põrgut, virulane ei saa ju lubada ennast sihukese trepi peal aidata, oleme hullemaistki kaljuseintest üles saanud. Ja võite arvata, mis juhtus. Loomulikult, see, kes porri tagasi kukkus, oli muidugi vana virulane ise.

Enne finishisirget tuli tapva päikese all läbida lõputuna näiv asfalttee ja lai, võimsate rusu- ja mudalaviinide poolt tekitatud kuumaastik. Ja lõpuks kohal- bemode lõpppeatus. Bemomehed tahtsid meile muidugi jälle kotti pähe tõmmata, kuid kaua võib, saatsin nad pikalt ning võitlesime välja õiglase hinna.

Sadraku kodus laadisime tema kamad maha ja sõit edasi Wamenasse. Hotellis klaarisime Sadrakuga viimased arved. Ma kinkisin oma matkatossud Zedile, Salomon XA Pro muuseas, väsinud küll, aga käivad veel. Jätsime jumalaga, kallistasime ja vanad keerasid kodu poole uuse kliente ootama.
Ma Inseneriga läksime lennujaama, et viimase pileteid lennuki peale saada ja kohe Jayapurasse lesta tõmmata. Saime ka. Muuseas, tagasilennu piletid on poole odavamad, sest siia lendavatel lennukitel on pool kandevõimest täidetud cargovedude laadungiga.
Lennujaama ootesaalis (peale check inni!) kolasid ringi paar täiesti viisakalt kotekaga turvatud tilliga paljasjalgset vanameest, püüdes päeva viimaseid turiste. 4 neid vaid oligi ja neil oli suveniirinänn juba seljakottides.

Maandunud Sentanis otsime öömaja kohe lennujaama juurde, et varahommikul ära lennata. Meie parim, kuid siiski sitt valik oli "Semeru". Hinnaks häbematu 165K (200 eeku) peldiku eest, mil nimeks ökonomi ruum. Kaubelda umbkeelsete poistega ei anna, argumendiks pole isegi see, et kamooon, kui hinna sees on airkonn ja see ei tööta, siis ei saa ju küsida 165K! Saab küll, söör. No tiskont, söör! Olgu, neelame alla. Siiski, siiski, isegi boonuseid oli, käterätiku saime kamba peale 1, puhas, kuid üsna väsinud, ehk 20 aastat vana või nii. Dushi saime aru et njeetu, kuid tuli välja, et siiski on küll, ainult hommikul 5.30-7.00 ja voolikust tuleb murdekoht välja keerata ning 2 tühja poldiauku dushisegistis tuleb üheaegselt kinni vajutada. Hommikusöögilaual rõõmustas silma kihav elu, mustmiljon pisipisikest sipelgat varastasid suhkrutoosi jõudumööda tühjaks. Soe tunne kohe, no ei ole tegu mingi igava ja steriilse eurovärgiga, vaid jummalast normaalne Aasia bäkkpäkkerihotell.  Aint üle hinnatud.

VÄGA TÄHTIS TEADAANNE!!!
Paapuas ei ole normaalseks elutegevuseks hädavajalikku õlli, rääkimata kangemast alkost, lihtsurelikule turistile kuskilt avalikult saada. Ma ei uskunud oma silmi ja kõrvu, aga nii see on. Ei Jayapuras ega Sentaniski ja ka Baliemi orus olime, kui kalad kuival. Pole ime, et Vaba Paapua Liikumine revolutsiooni tahab ja vahel pantavange võtab!  ;o)
Ühesõnaga vea kaasa, osta hashi või näri beetlit. Kodune kuivatatud õllebeef on mul juba 2 nädalat kasutult kotis vedelenud. Esimese sellepärast, et unustasime ja teise seetõttu, et polnud ... ÕLUT!

Kuhu orad tagumikus meid edasi ajasid, vaata järgmisest loost.

Vaata kogu pildigaleriid, http://nagi.ee/photos/valdek/sets/243837/