Kelimutu Rahvuspark ja pesemata turistid, Flores

Valdis jälle. Kirjutet Tallinnas

21. november
Istusime Ende sadamas kapi juhatatud suurde jeepi, ja üllatus-üllatus, polegi ainult meile, sees istuvad juba üks kohalik mutike ja mingi onkel + autojuht, meiega kokku 6 reisijat. Kott pea kohal? Siit saime põhjuse hinda alla kaubelda. Diil.
Algul plaanisime küll sõita vaid mõne km Endesse, kuid käigupealt võtsime töösse plaani B- otse Moni külla, Kelimutu Rahvuspargi väravasse. 3h pärast olimegi kohal. Sinna vahele jäi aga ka üht teist märkimisväärset

Esiteks, NII ilusat loodust pole varem näinud. Sõitsime mööda suht head asfalti väga sügava ja väga järskude seinetga oru põhjas. Aega ajalt keris tee end ka mööda serpentiine püstloodsetel kaljudel üsna kõrgele kanjoni sügavustes helkleva jõe kohale. Kanjoni mõlemad seinad olid kaetud "maast laeni" pehme ja paksu dzungliga.
Tuli pähe, et olen kordi ja kordi ahhetanud, NIII ilusat loodust pole varem näinud! Misasja, läheb see siis tõesti aina ilusamaks? Või kirjutab uus ja värske looduselamus vanad pildid kõvakettal üle? Äkki on see samuti nagu naistega- uus või noor on ikka ilusam, parem ja huvitavam, kui eelmine. Kuni jälle uut näed! Ja lõpuks ikka avastad, et ega vanal ka viga pole või et ta on lausa parim. Kuni jälle miskit põnevat silmapiirile ilmub jne, jne.
See ka nagu looduse igavene ringkäik. Aga see eelnev polnud ülestunnistus, vaid loodus on vist enamuse meessoost sellisena loonud. Kas mõni mees vaidleb vastu?

Aga vaheldust tõime autosõitu ka me ise. Kord oli vaja Anjul teeääres niigi tühja magu tühjendada, siis minul soolestikuga sama lugu. Korra vajasime peatust lausa üheaegselt, siis nii öelda Anju süda ja minu soolestik tuksusid ühes rütmis. Sel põhjusel pole mul selle lõigu imeilusast loodusest ka ühtegi pilti. Äärmiselt ebaprofessionaalne!
Lõpuks näitas reisikaaslasest kohalik mutikenegi Anjuga solidaarsust, aga tema peatusest keeldus, tema lasi oma solidaarsuse Vahuri kõrval autos otse kilekotti. Mille peale ka Vahur hakkas solidaarsusest rääkima, aga õnneks tal läks üle.

Esimene LP-st valitud budget öömaja sobis. Hidayah bangalos. Kuid odavaid bangaloid pole enam, lammutaud ja uus ridamotell asemel. Pakun, et täitsa hea, ilus ja mugav, kuid mitte siiski bamboo. 150K double. Boonuseks meeldiv, abivalmis ja kauplemisel kompromissialdis peremees, Helmi. Jah, just selline nimi oligi.
Hotelli lähedase söögikoha kõrvalt leidsin juhuslikult laheda, üsna suure, kahe basseiniga üsna fotogeenilise kose, mõlemas basseinis saab ujuda.

Õhtul vedas Helmi kõiki meid rolluga ükshaaval lähedale riisipõldude vahelisse hot springi. Kohalikudki pidid seal pärast tööpäeva riisipõldudel pesemas käima.
Riidest lahti ja sisse. Peremees kah koos meiega. Korraga vana ütleb, et turists are dirty. ?!?! Võtab siis põhjast kivi ja hakkab ennast sellega nühkima. Näete, jah, puhas! Et nühkige ennast ka. Pergele, kõik me ajasime kivi alt selliseid musti ja halle rulle, et tuli tõdeda- turists are dirty! Ja läkski kogu keha pesuks (loe kiviga nühkimiseks). Lõpuks pakkus Helmi end naistele selga kiviga üle ja puhtaks hõõruma. Nii nad seal end vastastikku hõõrusid, kui me Vahuriga saime vaid iseennast hõõruda. Jälle kott peas valgel mehel?

Helmi oli valmis Anjut mujaltki, kui kiviga seljalt üle hõõruma, aga Anju ütles ei. Veetlev ja armas peremees oli tema jaoks selle hõõrumisega kaduma läinud, jäänud vaid tüüpiline valge naise ihu ihaldav murjan. Kas siia sobib äkki rahvusvaheline vanasõna "kõik mehed on sead"?

Õhtul kauplesime Helmilt endale ka 2 rollut välja. Küsis algul ikka hullu topelthinda, 150K tükist, et tahab meid aidata ja keegi ei anna siin odavamalt ja blablabla. Kui allikatelt jala tagasi jalutasime, uurisin teele jäänud hotellis hindu (70K) ja faktidega vastandatult Helmi taltus, saime 100-ga.

Hilisõhtuks aga orgunnis Helmi meile mingi nutsu eest personaalse rahvalaulu- ja tantsuõhtu naabrite perenaistelt ja -tütardelt, sekka mõni peremees ja  perepoegki. Õhtut looritanud kultuurinimbuse killustas aga hoobilt finale grande'ks kujunenud käsitöösallide, sarongide ja tikatite agressiivne müügikampaania. Aga sitad kliendid olime, ainult Insener Teder oli pehmeke, kes troopilise kuuma pilguga ära manati ja 1 salli siiski ostis.

Hommikul äratus 4.00, enne päikesetõusu pidime rolludega ise Kelimutu vulkaani alla sõitma, et päikesetõusuks kraatri servale jõuda. Öötaevas tähti täis. Lummav, seda võib lõpmatuseni vaadelda.


22.november
Hommik algas paljulubavalt, tähti küll taevas enam polnud, kuid savi. Aga tutkit braat,´ära unusta, sa oled troopikas! Öösel oli keegi Lea kõhu peal sebimas käinud ja siis argpükslikult vehkat teinud.Kahtlustas mehi, aga et toas keskit teist polnud, siis leppis versiooniga rott, hiir või suur tarakan. Viimased on siin hiire mõõtu.
4.15 panime rolludele hääled sisse ja ülesmäge jeehhat. Minu sõit lõppes 200 m pärast. Nuta või naera või lükka ja tao jalaga, ei lähe. Õnneks kodutee allamäge.
Kodus osutus, et iga roller sõidab kauem ja paremini, kui bensukraan ka enne avada.

Teisel katsel hakkas vihma tibutama, pole hullu, joped seljas. Sadu aina tugevnes, vesi voolab mööda teed nagu mägijões. Märg hakkab. Mida krdit me sinna sõidame, mis krdi päikesetõusu ja vulkaanikraatrit me tihedas vihmapilves näha üldse saame ja näha tahamegi. Osutus, et ma üksi ei saa ja ei taha.
Mäletan, kuidas 1982 aastal sain Kaukaasias alpilaagris algaja alpinistina uudse kogemuse- vihma all on märg, külm ja vastik vaid seni, kuni sul on võimalus varju minna või kuni nii läbimärfjaks saad, et enam märjemaks saada ei saa. Siis on juba savi, teed oma asja, mida vaja või pead ja teadvus lülitab ebameeldiva emotsiooni välja just niikauaks kui vaja.
Okei, sõidame edasi. Ja nii oligi, kui alkarid lirtsusid ja kannivahes tekkis üleujutus, tuligi rahu ja olukorraga leppimine.
Siis jõudis olukord naistelgi õigele kaalukausile ning hakkasidki koju tagasi tahtma. Kui sageli, kuni abielus ei olda, mehed neile ikka ei ütlevad.

Kodus keeras enamus magama, aga et suur valge juba väljas, läks üks unetu mees küla peale fotokaga jalutama ja sai ärkava küla ärkaval turuplatsil enda arvates ühe oma elu parimaist, kui mitte kõige parema (kaksik)portreefoto (see muidugi ei tähenda, et need parimad ka tglt head on).
Kaks poissi/venda?, suur ja väike. Ostavad ja söövad kumbki 1 pisikese banaanipiruka ja istuvad kahekesi külmas ja märjas hommikus lõdisedes tihedalt teineteise kõrval. Väiksem vaatab usalduslikult suuremale alt üles, mina pildistan. Lausa laksin. Siis ostan neile kõhutäie pirukaid. Sulatänulikkus peegeldus neis pisikestes mustades silmades. See siin pole see parim duubel, parim on reisialbumis.

Vihm kestis veel 2h ja pilvitus oli nii madalal, et said seda katsuda. Siis äkki päike väljas. Veel 2h ja meil kõik kraam kuivatatud ning juba enne lõunat minek 3-ndale katsele Gunung Kelimutu vulkaaani vallutama.

Kohale viib kenade vaadetega asfalteeritrud mägitee. Sissepääs rahvusparki 20K/pp ja 3K rollu.
Parklast veel väike matk kraatriservale ja seal nad ongi, 2 meeletult (Anju lisaks "... ma kordan, meeeletult" võimsat, kõrgete vertikaalsete kaljuseintega kraatrit. Mõlemas järved seekord sama värvi, türkiisrohelised?

 Selle vulkaani iseärasus on 3 kraatrit, millest 2 on kõrvuti, eraldatuna vaid madala ja suhteliselt õhukese kaljuseinaga ning kolmas asub veidike eemal. Kuid järved kraatrites vahetavad aeg ajalt värvi, olles vahest kõik erinevat värvi. Sademete hulgast sõltuvat keemiline reaktsioon, millest siis omakorda järves tekkiva uue sodi värvus. Arusaadav?
Loodetavasti on nüüd ka arusaadav, et neisse ujuma minna pole tervislik.

Kelimutu on kohalikele püha paik. Legendi järgi usutakse, et järvedes elavad surnud inimeste hinged, seal on nende külad. Suurim järv, vaateplatvormi all olev, on surnud noorte hingede küla, kõrvalolevas elavad kurjade inimeste hinged ja veidi eemal asuvas kolmandas järves vanade surnute hinged.
Ja lõppeks loetakse Kelimutut siiski veel aktiivseks vulkaaniks. Et siis kunagi ta pursakab veel NII KUI NII!

Kuigi vihmahooaeg oli kohe-kohe algamas, sebis ringi uskumatult palju turiste, neist 100% indoneeslased. Tihti tundus, et 4 valget olid neile suurem elamus, kui kuulsad kraatrijärved. Meid pildistati salaja ja avalikult, üksi ja koos kohalikega. Põhitähelepanu langes naistele, Vahur ja eriti mina saime suht rahulikult ringi kolada.

Päeva naelaks kujunes konkurentsitult siiski Anju, kes sel ajal, kui mina Vahuri ja Leaga higist nõretavatena mööda kaljusid kolmandasse kraatrisse ronisime, otsustas süümepiinadeta end vaateplatvormi all kaljudel päevitama sättida riietuses, mis neile kümnetele poisikestele kindlustab märjad unenäod vast aastateks ning Anju pilte säilitatakse nüüd teisel pool ekvaatorit vast mitmete rahakottide salataskus niikaua, kuni läikivad erootikaajakirjad Indoneesias vabamüüki jõuavad.

Enne parklast tagasisõitu toppisin keedetud ja puhtaksnäritud maisitõlviku Insenerile sumbuti otsa. Selle eest, et ta sama asja mulle kodaraisse tsuskas. Kahju, et ta enne, kui ma üles tunnistasin, ise aru ei saanud, miks ta pill välja suri ja sel jõudu polnud. Aga mul ja Leal oli sigalõbus.

Pärast lõunat tegime rolludel ja Helmi joonistatud kaardi abil orienteerudes ümbritsevatele küladele ringi peale. Küla-, mets-a ja mägiteed väärilised olema osa Pariis- Dakar ralli rajast. Miljoni dollari vaated, kohati on tee 200 m kõrguse vertikaalse kaljueendi peal!
Esimeses külas, Nua Ndaris, oli põhitegevusalaks tikatite, ehk siis rahvuslike mustritega kangaste, saride ning sallide tootmine. Imekombel ei olnud pressingut neid ostma. Küll aga sattusime siia õnneks just mangode koristamise ajaks. Käis see "tuletõrjemeetodil"- 1 vend ronis kõrgel puu otsas ja loopis mangosid alla, all aga üritasid 2 venda mango omavahele pingutatud teki peale püüda. Vahel läks nihu ja mango prantsatas maha, siis see läks kohe söögiks. Antud juhul siis meile, kui kõrgetele ja tähtsatele külalistele kaugelt maailmast.
Imearmas külarahvas oli, kõik lõbusad, lahked, jutukad (nemad oma keeles, meie omas) ja heatahtlikud.

Insener oli koorimistöö peal (kui aega sai, siis sõi ka), meil polnud muud muret kui mangod alla kugistada, aega ajalt nägu, käsi, lõuga ja kaela puhastada mangomahlast ja kehakeelega tänulikkust avaldada. Elu MAITSVAIMAD mangod!
Püüdsime neile ka raha jätta, kuid keelduti üheselt Sihuke asi saab juhtuda vaid kaugel linnadest ja turismiärist.

Teises, Jopu külas nägime 400 aasta vanuseid traditsioonilisi maju. Kaetud ilmastiku eest ropult kõrge kõrge, iseloomuliku kujuga rohukatsusega. Ühte ei tohtinud pildistada, sest seal hoitakse sajandeid vanu tähtsate esi- ja külavanemate säilmeid ning seal elavad ka nende hinged, kes pildile jäädes ei pruugi sealt enam vabaks saada.
Külarahvas ikka sõbralik, uudishimulik ja lõbus. Leal arenes nagu ikka ühe ingleeset valdava kohalikuga usaldav kodu- ja kultuurilooline vestlus.

Tagasitee kulges mööda asfalti. See on põhimaantee läbi Florese saare idast läände. Selle äärde jääb elu, mööda seda liigub raha. Ja järelikult selle ääres on harva kohti, kus pole asustust ega inimesi. Ja kõik need inimesed seal on alati lahked, rõõmsad, avatud. Võimatu on neist mööda sõita nii, et sulle rõõmsalt ei lehvitataks.

Õhtuti proovisime erinevate söögikohtade kööke. Külas siiski vaid üksikud turistid, kuid tellimise ja toidu etteandmise vahele jääb ajakuristik. Tea, kas on põhjus selles, et madalhooajal, kui sa ei pruugi õhtuks ka ühtegi klienti saada, ei hoita mingeid toiduvarusid kohapeal, vaid pärast tellimuse saamist minnakse ja ostetakse puuduolev juurde. Või hoopis proosalisem põhjus -  see on ju Aasia, siin on kõik "manjana" ehk "sanuk (tai)".


24. november

Esmaspäev on siin Suur Turupäev. Igalt poolt ümbuskonna küladest tuleb suure maantee äärde Moni turuplatsile kokku oma põllukama, kala või muud sadat asja müüma kirev, lõbus, sebiv ja lärmakas issanda loomaaed.

Turult lahkuvad bemod, bussid ja truckid laetakse inimesi ja kaupu NIII täis, et seda on mittekäinul ja -näinul raske ette kujutada. Ehk siis jälle, kordamast me ei väsi, kogu Aasia kolmandais riikides käib see asi nii, et (näiteks kutsikad) "10 is maximum, but 17 is optimum". Näiteks rollu puhul on aksepteeritav väide, et 3 is maximum, but 6 is optimum.

Helmi kaudu tellitud "privat car"viib meid 300K eest enne lõunat juba Monist edasi, Maumere'sse. 1+5 jeepi pandi sisse 1+8, aga täitsa OK oli, oleks kohalikke veetud, siis oleks 1+12, sest nad kannatlikumad ja neile odavam hind ka ju. Aga kui oleks viitsinud ise tee ääres hääletada, siis oleks hind Helmi vahendustasu võrra seeditavam olnud ja usutavasti veel ka kaubeldav, sest krt, jeep oli ju täis.


Vaata kogu pildigaleriid, http://nagi.ee/photos/valdek/sets/243837/